L, 39. päev: Saksamaal

Käin koos kolleegi R-ga tema kutsel Saksamaal poes.

Sõit kolleegi küüdis on oodatust rahulikum, eriti teravaid elamusi ei paku, kui mitte arvestada seda, et sinna isegi Lääne-Euroopa kliimat arvestavas talvejopes hästi ei mahu. Elu ilusaimad hetked jooksevad silme eest läbi ainult kaks korda – kui minnes vedeleb kiirteel umbes pool auto esispoilerist ning kui tagasiteel kitsal maanteel otsustab kolleeg kihutada mööda vänderdavast eessõitjast ja äkki tuleb ohutussaar. Saksamaa kiirteel, kus siinmaise kiirtee piirkiirus 130 km/h on soovituslik kiirus, hirmu eriti ei ole, sest kolleegi auto ei liigugi nii kiiresti, eriti ülesmäge.

Ja et ma ei ole varem Saksamaal käinud (üle lennanud küll palju kordi, enamasti pilves ilmaga, nii et ainsad Saksamaa kohad, mida ma õhust kindla peale ära tundsin, olid Kieli kanal ja Usedomi saare Peenemünde-poolne ots; ning kord isegi rongiga ühest Saksamaa nukast peatumata läbi sõitnud), saab esimeseks kohaks, kus mu jalg Saksamaad puutub, T. linnakese suure mööblipoe Möbelgruben parkla.

Lüürilise kõrvalepõikena mainitagu, et riigid, mille pinda on mu jalg esimest korda puutunud mujal kui jaamades, sadamates, lennuväjadel ja hotelliparklates, on Läti (esimene kontakt oli piirioja Läti-poolne kallas Paganamaal ning mu esimese Lätis-käigu pikkus oli neli sammu ja kestus umbes kolm sekundit) ning Leedu ja Tšehhi (bensujaamade kempsu ees).

Saksamaal on tore, kõik r&aumlägivad saksa keelt, kõik sildid on saksa keeles, betoonsilla alla on kirjutatud plakatite kleepimise keeld täpselt sama kirjaga nagu nad sõja ajal lennukitele kirjutasid, kuhu tohtis ja kuhu ei tohtinud astuda. Mõned asjad lihtsalt ei muutu.

Saan omale lõpuks madratsi, mis on tore, sest kaua ma ikka paljaste lippide ehk nagu redeli peal magan (fakiire palun mitte meenutada, sest mul oli külje all ikkagi Vene laenatud kummimadrats ühes vahelduva hulga õhuga ja kolmeks keeratud tekk koos tekikotiga). Siis siirdume järgmisse poodi sada meetrit eemal, mis meenutab mulle tugevasti Ehituse ABC-d, ainult selle vahega, et ruumi on vähem ja müüjatega ei ole suhtlemisel keelebarjääri. Poe ampluaa on ehitusmaterjalidest ja tööriistadest siiski veidi laiem, sisaldades ka jalg- ja mootorrattaid, aiakaupu ja lemmikloomi. On ka [vanade] arvutimängude nurk, kust täieneb minu tagasihoidlik kollektsioon lennuimitaatori Il-2 Sturmovik koguga (kõik kolm osa; eriti pakub mulle huvi II osa, sest seal on ka neli vana Saksa reaktiivlennukit).

Ja seejärel algab linnaekskursioon. Kolleeg on arvamusel, et ma pean tingimata ära nägema T. linnakese kõik Rooma-aegsed varemed (aga paraku olnud, nagu ma ühel muistisel 1 € eest giidautomaadist kuulda saan, T. meie ajaarvamise alguse üks Rooma riigi neljast pealinnast). — Amfiteatrist tilgub igalt poolt vesi läbi ja selle areeni all on koguni midagi reservuaari taolist. Kui sinna sisenen, seisab trepil üks hirmunud noorsand, kes mult ameerika aktsendiga küsib, kas ma inglise keelt räägin ja talle ütleksin, mis trepi kõrvale samba peale on kirjutatud. Seal seisab, et ärge teerajast kõrvale astuge (külma vette, eks ole...).

Ja siis järgmisele muistisele, mis on kolekülmad (sest mul jäid sall ja kindad autosse) keiserlikud termid. Seal on nii külm, et üksteise järel annavad otsad kolm paari leelispatareisid ja nõndaks saan teha ainult paar pilti. Selgub, et termide all olevasse käigurägastikku (kuhu ma valest otsast sisse satun) lastakse koos giidiga, aga ega tegelikult seal mingit eksimise ohtu pole, kui vähegi suunataju olemas.

T. linnakeses on laupäev vilgas, mitte nagu siinmaal, kus laupäeval on tänavad tühjad, sest kõik on naaberriikides ostlemas. Rahvast on liikvel üsna palju.

Siis arvab R, et ma pean tingimata nägema ära ka Karl Marxi sünnimaja. Küsin igaks juhuks üle, kas jutt on habemikust või mõnest filminäitlejast. Maja küljes on aga tahvel ja sellel suure habemiku nägu. Muidu kena maja.

Järgmine (ja kuuldavasti ka viimane) vaatamisväärsus on Rooma-aegne Must värav, mille ladina nimi on praegusajal poliitiliselt ebakorrektne Porta Nigra. Aga tee selleni viib õnneks mööda odavraamatupoest, mille ees on lauad riiulitega. Ja seal hakkab silma paljugi sirvimisväärset.

Musta värava juures paistab, et sinna saab ka sisse ja üles, aga kui kolleeg mu käest küsib, kas ma tahan sinna minna, ütlen, et ei, sest seal on ilmselt ka väga külm. Läheme kuhugi sooja. Selleks osutub jäätisekohvik, mida loomulikult peavad itaallased, loomulikult oma itaalialiku teenindustempoga, ja mille tagaosas loomulikult koguneb peaaegu selline seltskond nagu maffiafilmis.

Ainus soe söök menüüs on pannkoogid, mis tuuakse ette sellise vahega, et kolleeg arvab, et neil on nende tegemiseks vist üksainus väike ahi, ja mina lisan, et vahest ka serveerimiseks üksainus taldrik.

Siis tahab kolleeg osta oma pihuarvutile mingit lisapulka ja siseneb ühte kaubamajja (Saksamaal on need, näe olemas, siinmaal mitte). Aga et ennist nähtud paljulubav raamatupood on otse selle vastas, lähen mina sinna sisse, sügavale sisse.

Ja minu ootused ei peta mind! Poes on mulle huvipakkuvaid raamatuid umbes kümme riiulimeetrit. Mitu eriti esil olevaist on mul tänu Saksa veebiraamatupoodidele kodus olemas ja isegi läbi loetud. Oo seda raamaturikkust! (kusjuures see oli üsna väike pood, linnas oli vähemalt kaks suuremat veel), aga teisalt inimese kande- ja eriti ostuvõimel on piir.

Kolleegil läheb kaubamajas kokkulepitust umbes 20 minutit kauem aega ja leian endamisi, et küllap nurgal saksofoni piinav tänavamuusik kogub raha oma depressiooni ravimiseks. Kogu selle 20 minuti jooksul esitab ta ainult ühe loo, mis ei ole ahastav.

Siis kõnnime tagasi auto suunas, mõõda veel ühest Rooma muistisest, basiilikast, mis peab suures osas olema sõjajärgne taastus, sest see pommitati 1944. a augustis põhjalikult katki (Jörg Friedrich teab oma koleraamatus Der Brand: Deutschland im Bombenkrieg 1940–1945 kirjutada, et üks Ameerika 8. lennuväe eskadron ei leidnud ilma tõttu üles Prantsusmaal sihtmärgiks olnud Saksa kasarmuid ja heitis oma koormad varusihtmärgile, T. linnakesele; ja muidugi saabus kurikuulusa Transport Offensive raames ükskord (1944. aasta detsembris) ka T. tunnike: seal said tümitada kõik Saksamaa lääneosa linnad, kus oli raudteejaam; lõppkokkuvõttes hävis linnas kolmandik elamispinnast). Samas nurga taga on nn Kadrioru loss ja selle ees pargikeses toredasti samblikega kaetud kujud. Kahjuks ei õnnestu teha pilti kollaste samblikukulmudega ja samblikutäpilise habemega kujust, sest fotoka viimased patareid annavad otsad ega soostu andma voolu isegi pärast peos soojendamist.

Tagasitee kulgeb mu vaikseks rõõmuks mõõda selle jõe kallast, mis on andnud nime ühele mu lemmikveinile ja mis Edgar V. Saksa arvates tuleb soomeugri nimest Maaselja (nagu tema teada tuli Iirimaa ladinakeelne nimi Hibernia soomeugri nimest Hiiesaar jne).

Jõuan oma kandamiga kuidagi korterisse, madratsirull kaenlas ja kott muu kraamiga näpu otsas. Rull kipub maha vajuma ja sellega on paras võimlemine. Toas lõikan madratsi kileümbrise lahti ja paari sekundi jooksul kasvab sinna kokkusurutud madrats iseenesest täismõõtu. Oh mis tore on magada madratsil (isegi kui see on ainult vahtkummist) ja mitte enam lippidel!