Suureks õnneks käib pärast keskööd tehtud ülekanne tõesti järgmise päeva sissse. Teen ülekande ära ja kobin magama. Hommikul ärkan ilusti telefoni vastiku huilgamise peale üles — see täesti autentne ajalooline ülesvõte pärineb selle loo algusest ja ülesajamine, täpsemalt üleskargamine on garanteeritud! — aga mõtlen siis, et on ju laupäev ja miks ma enne seitset üles tõusen, parem magan edasi. Näen und, kuidas olen võitnud auhinnaks reisi Jaapanisse ja parasjagu olen suures tundmatus lennujaamas jaapanlaste hoole all, aga mul õnnestub nad silmist kaotada. Ärkan umbes pool tundi hiljem (nii et õnneks ikka mäletan, et tegelikult on teisipäev) ja näen, et kuurikatused on valged. Tänav on lörtsine, aga üleval Kirikmäe otsas on lund palju. Ja päeva jooksul tuleb seda muudkui juurde. Nähtavus on väha vahelduv. Vahepeal läheb väga selgeks ja märkan, et silmapiirile on tekkinud valged laigud, st mõnes kohas on silmapiiril olnud ka lagendikud, mitte ainult metsad (puud ja metsad!), ja need lagendikud on nüüd kaetud lumevaibaga.
Päev otsa kibe töö, aga ei jõua valmis isegi mitte jäädes kohale viimase piirini. Päeva kirjakohaks on seekord ilulindude lambid, reptiilide lambid.
Kirjutan hommikul kinnisvarafirmale, et kokku leppida, millal ma võtme saan ja sisse võin kolida. Möödub õige mitu tundi, aga midagi ei juhtu. Seda ikka ei tahaks uskuda, et tegu on mingi libafirmaga, kes pärast raha laekumist lihtsalt kaob. Saadan mitu meili veel ja siis saabub ka vastus. Nõnda et siis topin oma maise vara taas kottidesse ja võtan näpu otsa. Põnevaks teeb asja veel see, et võti tuleb ära anda mitte oma hotelli alla, vaid umbes pool kilomeetrit mujale, Kolumbus Krisostoomuse hotelli. Et korterisse saab alles õhtul, saabun seega homme tööle kahe suure kotiga, aga see pidi Kirikmäe rahvusvahelises õhkkonnas olema täesti normaalne, eriti reedeti ja esmaspäeviti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment