T, 7. päev: printer, Kenny ja Helmi

Hommikul on väga rõske, sajab vihma. Oleks mul reuma, siis lõhuksid kondid valutada.

Töötegemine on täie hoo sisse saanud.

Päeval jälle JMO-majas söömas. Sinna minnes täheldan, et sellel vähemalt veerandsada aastat vanal majal on esiküljel pikk rida täiesti tarbetuid kaldus talasid, roostes ja lähemal vaatlemisel ka sammaldunud. Midagi need talad ei kanna ega kata. Midagi ei kukuks ka ümber, kui nad ära võtta. Võib-olla on need kunagi midagi kandnud, aga seda seal enam ammu ei ole. Või siis võiks ilme elavdamiseks need mingi erksavärvilise roostetõrjesüsteemiga katta, kasvõi liikmesmaade lipuvärvidega (Eesti omad seekord õigetpidi).

Pärast oma maja kohvikus, õnnestub lahti saada suurest hulgast vaskmüntidest. Mul on peenrahakott tagataskus ja kui selles on liiga palju münte, on selle peal paha istuda. Panin bussipileti jagu kõrvale, aga peale hunniku vaskmüntide oli järgmine vääring juba selline, mille ehtsust poes üle kontrollitakse; kui juhtub, et ma täna poodi ei jõua, siis tuleb sellega homme hommikul bussis maksta, sest kuukaardi ostmiseni ma veel ei ole jõudnud (kuigi täna sain juba teada, kus asub putka, kust neid saab). Kohvikutädi on kannatlik ja ootab ilusti ära, kuni ma sente loen.

Pärastlõunal saab valmis esimene toimetustöö. Toimetamise juhendis on soovitatud originaal ja tõlge mõlemad välja trükkida ja paberilt järge ajada. Kuigi see on kahtlemata ülevaatlik, olen senini elektroonilise võrdlusega hakkama saanud. Kui toimetus valmis, trükib süsteem välja tõlke kvaliteedi hindamise lehe (2 lk), mis tuleb allkirjastada ja viia viis korrust allapoole teatud inimese kätte.

No ja seepale ilmub veateade, et printerit ei ole; seepeale jookseb tõlkehalduse programm kinni. Kirjutan aga itimeestele ja kurdan oma muret. Siis jookseb kinni arvuti; taaskäivituse ajal tiriseb telefon, kust kostab pikk prantuskeelne jutt, siis veidi vaikust, siis küsimus, et ega ma vist prantsuse keelest aru ei saa; siis ootame, kuni arvuti täiesti tööle saab; ja siis läheb alles põnevaks. Nimelt mul keelatakse hiirt puutuda, kursor hakkab itimehe käe juhituna ekraanil ise ringi liikuma ja et üks häälitsus kostab väga kirumise moodi, siis võib järeldada, et kuigi printerit näitas, seda tegelikult nagu rohkem ei olnud. Itimees seadistab uue printeri ja prindib välja proovilehe, mida mul tuleb ära tuua ja öelda, kas on korras.

Kui vajaliku hindamislehe uuesti välja prindin ja seda ära tooma lähen, loen ära, kui kaugel see koridoris on. 33 sammu uksest.

Õhtul üsna viimasel minutil poodi, seal kassas saan vahetusrahana tagasi sellist raha, millega juba kõlbab ka bussis tipptunnil maksta, ilma et kaassõitjad väga pahaseks saaksid. Hr kassiir jätab tugeva mulje; äkki saaks talt võtta prantsuse argikeele tunde? (Kui see oli ikka prantsuse keel, mida ta kõneles.) Populaarkulturi tegelastest kõneles umbes samamoodi Kenny McCormick. Näiteks "Tere õhtust!" on tema öelduna umbes nagu "bää!" ja "Palun!" on lihtsalt "kääks!" (Olen täheldanud ka, et kui vastutulija mis tahes keeles kõnetuse peale teha "mm-ää!" ja vehkida pisut kätega, siis nad jätavad kohe rahule ja lähevad edasi.)

Poest tulles oli Jaama tänavas väike ummik ja vöötraja juures peatus (no palju edasi ei oleks niikuinii saanud) suur roheline prügiauto, mille juht viipas käega, et võib julgesti ületada. Juhi ees tuuleklaasi vahel oli suur silt (numbrimärk?) tekstiga "HELMI". — Terve tee hotellini kujutasin ette, kuidas juht prügikaste kärutades unistab, et Helmi talle näitaks vaid, mõni moodne samm kuis foksis käib, sest paarist sammust peaks ju aitama, et ta võikski tantsida.