L, 11. päev: suits

Üritan teada saada, mismoodi süsteemid töötavad. Enam üldse ei mäletagi, mismoodi seda teada saab ilma Internetita. Siinmaal nimelt on Internet umbes samas kurvas seisus kui Eestis kümme aastat tagasi: üleval on tavalisel juhul kontaktandmed, midagi võõrkeeles pole, midagi kuskilt üles ei leia. Telefoniraamatus on küll eraldi Interneti kollased leheküljed, aga seal on teine numeratsioon kui tavalises kollases osas. Ja internetipank on just siis, kui ma seda proovida tahan, ajutiselt suletud.

Teen omale lõunaks praekartuleid, mis peaaegu päädib katastroofiga, sest kartulid otsustavad panniga kontakteerudes emiteerida paraja suitsupilve. Et pliidiventilaator on nn õhupuhasti tüüpi, mis midagi kuskilt välja ei suru, vaid niisama tuppa tagasi juhib, tuleb kõvasti loota, et see ikka suitsu kuidagi ära filtreerib (jube kahtlane), enne kui suitsuandur lahti läheb. Täistuurid on ventilaatorile ilmselgelt liiast või pole seda täistuuridel kunagi käitatudki, sest sellega kaasneb paras plärin ja toavärin. Aga lõpuks suits kuhugi kaob, sest kui pärastpoole linnast tulen, ei ole vinet enam näha.

Linnas käin uurimas, kas turismiinfost saab äkki midagi kasulikku, aga seal ei ole peale kahe teenindaja (kes kindlasti külastajad suulise teabega üle külvavad) suurt midagi. Mingeid abistavaid trükiseid kuskil ei paista. Sama on ka raudteejaamas.

Leian üles koha, kust saab bussi kuupileteid, aga see on nädalavahetusel kõvasti kinni. Võiks minna esmaspäeva hommikul, see tehakse seitsmest lahti. – Linnas tulevad peremeeste kõrval vastu üks Jack Russeli terjer ja üks basset. Veel kord imestan, kuidas Silvet suutis selle oma sõnastikus taksikoeraks tõlkida!!

Edasi raudteejaama (vt ülal) ja sealse toidupoe kaudu (võileibu ei ole, Granny Smithi õunu on) tagasi hotelli, kus jätkan lõputut aadressiraamatu korrastamist.