R, 10. päev: Torino algab

Hommikul hotellis Internetis mingi kohalik kinnisvaraportaal. Saadan kahe suhteliselt meelepärase korteri jaoks kontaktandmed, et mulle rohkem teavet saadetaks või vaatamisaeg kokku lepitaks. Nõnda juhtubki: üks büroo helistab ja lepime kokku teisipäeva lõuna, teine saadab pika prantsuskeelse meili, millest ma Babelfishi abil saan niipalju aru, et seal on koteri kohta lisaandmeid (natuke kahtlane tundub see, et korteris on varem olnud kass, ja kui seal on ka üle kogu põranda vaipkate nagu siinkandis kombeks, siis seda allergeeni ei saa sealt enam välja muudmoodi kui et kate tuleb üles võtta, nagu ma kodus Tallinnas kunagi tegin).

Korteriga aga on selline dilemma: sobiva suurusega ja hinnaga korter asub kas kuskil pärapõrgus – iseasi, kas pärapõrgu on selles Saaremaast väiksemas riigis üldse võimalik – või siis ei ole see odavam kui hotell, kus nädalas kord-paar koristatakse tuba ära ja viiakse prügi välja.

Tööl on tänane saak "looduslikud või puuris kasvavad kalad", kus ilmselt mõeldakse vabalt meres või sumbas viibivaid kalu, ja siis on tõlkija olnud endas äärmiselt kindel, et "discharge" on ikka ja alati väljavool, ja nõnda on saanud ta olukorra, kus vesi voolab jõgede kaudu merest välja (tegelikult käib jutt saasteainetest, mis voolavad jõest merre).

Söömas kohtumajas, kus pidi olema kõige moodsama sisekujundusega söökla. Hämaravõitu, muidu pole väga vigagi. Prae juures küsitakse, mis garneeringuid musjöö oma kala juurde soovib, ja mulle tuleb meelde, et kooliajal sai kooliaasta enne otsa, kui faktultatiivne prantsuse keel jõudis köögiviljadeni (sest Lauri Leesi õpikus käsitleti enne kahtlemata palju elulisemaid teemasid nagu Pariisi Pont Neufi silda või luuletust kolmest tikust öös). Nõnda palju ma olen siin oldud ajaga tähele pannud, et legumes on kartulist lahjemad köögiviljad, mida halvasti käituv mees Tony Smart nimetas inglise keeli oskussõnaga green things (vrd ka roheline sisalik leeguan).

Siis samasse majja kohvikusse, kus ma saan hakkama sellega, et unustan hajameelselt kakaomasina alla panna tassi ja seepärast voolab minu kakao tassi asemel otse läbi resti masina alla tilganõusse.

Seejärel KAD-maja pangast läbi, kust saan internetipanga kaardi. Pärast leiab kolleeg R, et mul on vedanud, et ma sain internetipanga kaardi juba pooleteist (ja mitte kolme) nädalaga.

Olen täna toas üksi (toanaaber B on ära) ja saan aknakatteid hoida täpselt sellisel kõrgusel ja nurga all, kui ise tahan.

Siis õhtupoole saan toimetamisele lisaks ühe väikse toreda tõlketöö, mida tehes läheb tujugi rõõmsaks, sest see võimaldab kasutada kogu mu tõlkeoskuste ja kogemuste arsenali (tegu on mingi sügisel ilmuva noortele suunatud teabevoldikuga, mille annab välja üks EL asutus, ja ma väga loodan, et vahepeal ei leita kedagi, kes mu ilusa teksti ära solgiks).

Aga kell on siis jälle halastamatult üsna palju saanud ning kiirustan bussi peale. Peatuses kohtun soome kolleegi J-t, kes kurdab, et ainus asi, millest ta siinmaal puudust tunneb, on see, et ta ei saa rahus poodi minna siis, kui ta tahab, vaid peab alati arvestama, et pood pannakse kinni kell 18.30 ja mitte üks kriips hiljem.

Õhtul telekast poole silmaga Torino olümpsi avamine. Eelmise olümpia avamine (Ateena) õnnestus mul omal ajal maha magada, hoolimata asjaolust, et olümpialaulu esitas vast mu lemmikuim laulja B ja ma isegi vist teadsin seda asjaolu juba varem. Aga nagu ma näen, on itaallaste arusaam pidulikust defileest üks suur klimm-pimm. Ei tea, kas see Toto Cutugno laul ka tuleb, mille soome tõlge on "Olen suomalainen"?