L, 4. päev: korter ja Skype

Käin tutvumas ühe korteriga, mida üürile pakutakse. See asub siinses mõttes kuuendal korrusel pilvepiiril, vaade on uhke, aga erilise suurusega korter ei hiilga ning ei tundu ka eriti kutsuv (soe vesi ja küte käib gaasiboileriga, mis teeb hääli, ja siis tundub mulle ka, et seal võib olla niiske). Mõtlemisaega antakse homseni. Aga see on ka alles esimene korter, mida vaatamas käin; eelmisel korral korterit otsides käisin vaatasin läbi 15 korterit, enne kui leidsin sobiva.

Siis jalutan parkimismaja alla kaubanduskeskusse, kus selgub, et ega seal toidupoodi ei olegi, lihtsalt vana silt on alles, ja siis raudteejaama juurde, kus esmalt näen, kuidas buss seisab peaaegu keset tänavat ja selle juhiga vestlevad kolm politseinikku, kes lahkuvad, aga kedagi endaga ei vii. Ei tea, mis seal juhtus.

Leian raudteejaama juurest viisaka toidupoe, kus müüakse koguni puuvilja (poes bussipeatuse ja hotelli vahel, kus olen mitu korda käinud, on puuviljad eraldi käsimüügis). Kõnnin üle raudtee teisele poole, veendun, et seal on üsna kena elurajoon, kuigi võib olla lennukite ja rongide tõttu mürarohke, ja leian sealt suure toidupoe ja sama keti majapidamistarvete poe. Tuleb uurida mõni päev lähemalt.

Kohalikku jäätist tehakse vist piimapulbrist.

Õhtul üritan tekitada MSNi kaudu kõneühendust. Hakkan Skype'i kasutajaks. – Skype'i eesti tõlge on rabav. Kohas "dial" (tegusõna, tähendab "vali number") on inglise sõna tõlgitud vist esimese sõnastikuvastega: "numbrilaud"!!

Telekast saksa miljonimäng ja saade stiilis "talente otsitakse". Viimase soome analoogiaga võrreldes oskavad sakslased ikka väga hästi laulda ja stiil on ka toredam. Edasi veerand silmaga mingi vana sõjafilm, mis osutub olevat Cross of Iron (1977), mis on üks umbes kolmest Teist maailmasõda kujutavast filmist, mis tunnevad kaasa sakslastele.

Selle taustal paneme vennaga üles FTP-ühendust, mis pärast paljusid katseid lõpuks ka tööle hakkab.