R, 24. päev: vene raamatut ei ole

Aga Eestist väljaspool on täna tööpäev.

Ilm on kangesti tuuline, mida on eriti tunda Kirikmäe otsas.

Tegelen hommikul raske terminiprobleemi lahendamisega, mitte kuskilt ei leia. Lõpuks leiab kolleeg M selle ühest toimetatud dokumendist. Seejärel edeneb töö usinasti.

Hotelli poole tulles lähen läbi toidupoe kõrval oleva raamatupoe, kuhu ma muidu tavaliselt kunagi ei jõua. Kui ma leti ääres ootan, et ära maksta oma kirjapaber (olen lubanud jätkata oma Eestis loetud kursust ka sel semestril, aga kaugõpetusena, ja ma olen oma eelmise aasta mapi Tallinna jätnud; kuhugi on ju vaja endale märkmeid teha), pälvib mu tähelepanu leti teises otsas seisev klient, kes inglise keeli teatab, et ta ei saa oma aadressi kirjutada, sest ta ei tea oma siinset tänavanime, ta muidu elab Gran Canarial [ehk "Gran Ganarial", nagu seda kirjutas üks Eesti reisifirma]. Kirjutanud aadressi asemel oma telefoninumbri, pistab kaagutama, et mis pood see on, kus ühtki venekeelset raamatut pole, vähemalt ükski võiks ju olla, vat Venemaa on ju nii suur (üritab käega näidata), teil on raamatuid mis keeli tahes, isegi poola keeli on, aga Poola on Venemaaga võrreldes ju ainult nii suur (jälle tulevad käed appi). Klienditeenindaja seletab rahulikult, et kauba valik ei ole üldse tema rida, aga rahulolematu klient jätkab, et ikka üks venekeelne raamat võiks ju ikka olla (aga ei ütle, mis raamat siis). Jõuab kätte minu kord ja klienditeenindaja ütleb mulle midagi kohalikus murdes, aga et ma ei reageeri, siis küsib, kas ma räägin saksa keelt, ja saan teada, et maksta tuleb allkorrusel. Trepist alla minnes kõnnib see vene daame minu ees ja kuulen, kuidas ta endamisi ikka veel pobiseb. Muidugi, kole šokk, uhke pood, aga venekeelset raamatut njeetu. Jube ju.