E, 13. päev: korterid, kuukaart, Inno

Hommikul käin kiiresti kinnisvaraportaalis atHome.lu ning otsin sealt sobivaid kahetoalisi kortereid. Asukoha suhtes rakendan kriteeriumi "kui seda ei ole atlases, siis ei ole seda olemas" või õigemini "kui seda ei leia atlasest veerand minutiga..." (sest kui tahta vaatama minna, võib ekslemine võtta palju kauem aega). Leian paar korterit, mille suudan topograafilise kaardi abil enam-vähem maja täpsusega üles leida. Seekord olen õige kaval ja märgin ka endale üles, mis korterite peale ma palusin ühendust võtta. Laupäeval, kui viimati kortereid vaatasin, siis ma neid üles ei kirjutanud.

Hommikul kella kümne paiku hakkabki telefon tirisema. Olin täna kirjutanud viie korteri asjus, helistab neli (ja kaks meili tuleb ka, üks ühe laupäevase korteri asjus).

Esimene maakler pakub, et võiks kolmapäeval vaatamas käia, ja lubab tagasi helistada, kui omanikuga kokku lepib (no rohkem me temast täna ei kuule, aga et see käivat siinmaise klienditeeninduskultuuri juurde, siis ma ei pane seda karvavõrdki pahaks, vahest tuli midagi pakilisemat ette või läks lihtsalt meelest – nagu Tallinna näitlejal JU-l kord see, et tal on Vanemuises monoetendus).

Siis helistab keegi tädi ja miskipärast arvan ma hääle järgi, et see on kolleeg M ning ütlen oma nime järel telefoni: "Jaa?" Seepeale kostab torust: "Ach ja, sprechen Sie Deutsch?" ning igatahes aru me saame. — Aga igale maaklerile on tema esindatav korter nii kallis, et küllap nende arust teab ka iga muu inimene maailmas, millest parasjagu jutt käib, eriti kui see inimene on ise öelnud, et ta tahab selle korteri kohta lisateavet. Nõnda et on asjatu lootus, et nad ka kuidagi täpsustaksid, millisest korterist jutt käib. Eriti kui toru teises otsas on väljamaalane, kelle jaoks kõlavad kõik ümbruskonna ange-, lange-, range- ja dange-lõpulised kohanimed jumalast ühtmoodi ning ette kujutab ta nende asukohta ainult atlase abil. Sedavõrd ma saan aru, et see tädi teatab, et tema esindatav korter ühes neist dange-/range-kohtadest vabaneb alles aprillis, ja ma ütlen, et mul oleks vaja vähe varem. Siis ütleb tädi, et ta teab veel üht samasugust korterit tema korteri lähedal, ja lubab tagasi helistada, ja rohkem me temast samuti enam ei kuule.

Siis helistab üks onu, kes umbes pooleteist hingetõmbega vuristab oma jutu maha; mina saan tema jutust aru umbes ühe sõna (paraku ei mäleta enam, millise), nii et saan aru, kes ta on ja mida tahab, ja küsin, kas ta räägib äkki inglise keelt. "Oh yes," lausub onu rõõmsalt ja vaikib. Aga nende paari sõnaga, mida ta järgmise kahe minuti jooksul "inglise" keeles kuuldavale toob, saan ma aru, et see korter on vahepeal juba läinud "tu anotheer perzonn". Nii et me sellest kah midagi rohkem ei kuule (kuigi ma oleksin tahtnud teada, mis kohast jutt käib, et see oma nimekirjast maha tõmmata).

Siis helistab üks tädi, kes räägib üsna talutavat inglise keelt ning lepime kokku, et lähen neljapäeva õhtul vaatama korterit, mis paistab esialgu vägagi paljulubav.

Päeva muid sündmusi. Hommikul teen toreda jalutuskäigu läbi lumise südalinna (tuvastan, et haljasalalt koera järelt ei koristata, aga koeri on siin linnas väga vähe), ostma kuupiletit. Seal on hommikutunnil väga tühi ja kõle. Onu ütleb, et räägib inglise keelt, aga lasen ette näidata, mida piletiga tegema peab. Trükis selgitab (?) kõike ainult prantsuse keeles (nagu ma aru saan, saab piletit kasutada kolmel viisil; kui see ikka käib just selle pileti kohta, sest pilt on teine) ja pileti peal on juhis kohalikus murdes. Loodetavasti saan õigesti aru. Löön pileti bussis läbi ja nüüd see siis kuu aega kehtib. Peaks end 18 bussisõiduga ehk kahe töönädalaga ära tasuma.

Sööklasse jõuan umbes pool tundi enne lõunaaja lõppu ja prae asemel on järel tugevasti omapäraselt lehkava juustuga kaetud kartulid ja tuust kuiva salatit.

Tööl toimetamine jätkub, seejuures saan ühe 4-leheküljelise töö toimetada 14 minutit enne tähtaja kukkumist. Muidu suurepärane, aga leian ühe idioomivea (danger to life and limb on tõlgitud "ohtu võib sattuda elu ja mõni jäse").

Õhtul saan kodust meili soovitusega lugeda tänasest Postimehest koolivenna pikemat arvamuslugu ja selle sadu kommentaare, mida ma kõiki pärast hotellis lugeda kavatsen. Siis kuue paiku bussile, viimasel minutil poodi ja hotelli. Loen ja leian, et kooliajast saati koolivenna stiil muutunud ei ole. Tervisi igatahes!