N, 16. päev: antietalon ja korter

Täna tibutab jälle vihma, aga mitte nii järjekindlalt kui eile. Loen jaama bussi peale minnes, mitu lõbustusurgast on hotelli tänava teises otsas viimase saja meetri peal. Ei ole kuus, on seitse.

Tööle jõudes taban toauksega peaaegu toanaaber B-t, kellel on fotokas kaasas ja kes parasjagu jäädvustab aknast avanevat vaadet, kui ma reipalt uksest sisse astun. Muudest töistest asjadest juhtub seda, kuidas B pisike toimetamispliiats kaob mitu korda ära (pakun, et sidugu sellele pael taha; aga pärast veereb see vist radiaatori alla, ühesõnaga, kaob lõplikult ja B on õnnetu). Siis tuleb käsk minna kuus korrust allapoole valvuri juurde tunniskaardi tarkvara uuendama; ja siis veel toimub üks keeleteemaline nõupidamine eesti kolleeg M-ga.

Päeva kirjakohaks on seekord lause kahjuritõrje vallast, ligikaudu selline: "Rotte tuleb kontrollida või nad elimineerida, kasutades selleks harki või labidat, või käsitseda surnud rotte kinnastega." Vaesed rotid! Jutt on muidugi sellest, et kahjurite arvukust tuleb piirata ja surnud rotte ei tohi igasuguste nakkuste ohu pärast palja käega puutuda, mitte sellest, mis riistaga täpselt neid maha nottida.

Aga pole viga, sellised vead on siiski pinnapealsed. Kui tekib kahtlus, kas tõlge ikka täidab temale pandud ülesande, võrdlen tulemust minu jaoks tõlkekvaliteedi antietaloniga. Tegu oli professionaalse, tõlkebüroos põhikohaga olnud tõlkijaga, kelle silmaring, valdkonnalugemus, keeletaju ja õppimisvõime oli null, kes ei lugenud läbi toimetaja tagasisidesid, aga kes oli kirjutanud suurepärase proovitöö ja ilmselt jätnud töövestluses ülihea mulje, ehkki mu arusaamist mööda olid tema varasemad tõlked olnud kõik surnud keeltest, kus raskemate kohtade peal võis vabalt panna punktiiri ja selgitada, et sellest kohast oli savitahvel või pärgament katki. Ja kõnealune tõlkija lahkus ametist alles katseaja (4 rohket piina tekitanud kuud) viimasel päeval. Toimetaja tagasisidedes oli ajuti äärmuslikke kommentaare nagu "mis Teil hakkas?" või "AAAAAHHHH!!!", mida ma muidu väldin; tema töödest sain väga palju õppematerjali praktilise väljendusoskuse harjutuste jaoks.

Siis tavalisest veidi varem ära (ilm on selge ja päike paistab) ja otsin vanalinnast üles mobiilipoe. Eile olin telefoniraamatust otsinud, kus see võiks asetseda, ja muidugi mõista käivad ka sellel tänaval numbrid teistpidi kui võiks arvata ning tänavasiltidega koonerdatakse siinmaal ka kõvasti, rääkimata juba majanumbritest, mis vanalinnas lihtsalt pole kombeks. Nõnda saan kohaliku moblakaardi omanikuks. Poemees räägib üllatavalt soravat inglise keelt (eelmine klient suhtleb ka inglise keeli), aga teine poemees on ukse juures rääkimas – mäletate mobiilide leviprobleeme? Eestis on akna all või kännu otsas rääkimine juba ammu möödanik...

Jalutan vanalinnast hotelli ja hotelli lähedal astun sisse kohalikku tubakapoodi, et hankida teine kinnisvaraajakiri kui see, mille ma olen hoolikalt läbi töötanud. Et olen selles putkas esimest korda, ekslen veidi riiulite vahel ringi, piipu pahviv kaupmees vaatab seda pealt, nagu see oleks kõige loomulikum asi. Mingis muus keeles ta ei suhtle kui kohalikus murdes ja mulle tundub ka, nagu ta nimetaks kohalikku raha kuidagi teistmoodi kui muud inimesed.

Putkast väljudes näen silmanurgast, et mingi pitsabaari ukse juures seisab suurt kasvu politseinik ja nügib üht tõmmut meesterahvast vastu ust. Rahvast on nagu rohkemgi, vist üks politseinik veel ja paar sammu eemal veel kolm tõmmut meesterahvast, kes rahulikult seisavad ja pealt vaatavad (resistance is futile), ning hetke pärast kuulen, kuidas käerauad kinni klõpsatavad. Ühesõnaga, Folgita Viljandi politsei tegutseb! Ilmselt õnnestus mul kohaliku kidura krimielu tähtsündmus oma silmaga (peaaegu) ära näha.

Hier kommt die Sonne

Siis hotellis proovin uue SIM-kaardi kohe järele ehk õigemini näen kurja vaeva, et EMT kaart välja koukida. Kaart paindub ähvardavalt. Proovin taskunoa pintsettidega, aga need ei saa millestki kinni haarata ja libisevad ära (ja vanad head hambaarstipintsetid võttis Tallinna lennujaama toll ju ära). Ei jää midagi üle, kui klõbistada Internetti aadress www.siemens.de ja otsida sealt C65 kasutusjuhend (põhjalikel sakslastel on kasutusjuhendid üleval, mujalt ei leia neid üles). Juhend õpetab, et kaart tuleb siiski lihtsalt välja tõmmata; kasutan ettevaatlikult tange. Selge, et C65 SIM-kaart ei ole ette nähtud pidevaks telefoni sissepanekuks ja väljavõtuks nagu vanal C35i-l oli. Eks kunagi pea ka teise mobiili hankima, nagu siinsetel eestlastel kombeks, aga see on tulevik (ja margiteadlik nagu ma olen, siis saab sama laaduriga läbi jne). [Kes veel ei tea, miks kõik mu iseseisvalt ostetud mobiilid on olnud Siemensid: see on olnud täiesti teadlik valik, austusest Siemensi kui ülipika traditsiooniga elektroonikafirma vastu – nad on tegutsenud sel alal juba sada viiskümmend kaheksa aastat!]

Ohne dich kann ich nicht sein (no kuulan juhtumisi plaati, vabandage sellised tundelised kõrvalepõiked).

Kella seitsmeks sõidan vaatama saadaolevat korterit D. maantee ääres, mis asub kuulutuse järgi H. külas. Mind on veidi hämmeldanud asjaolu, et korter paikneb 8. korrusel, ega kaardi järgi seal külas palju kohti pole, kus selline pilvelõhkuja seista võiks. Buss läheb F-ange külla ja sealt on kilomeetrijagu mäest alla astuda. No astun ja "küla" on parajalt uhke ning parajalt ägeda liiklusega.

Isegi linnusevaremed on silla kohal kaljunukal (silma järgi 14. sajand; üle kontrollides leian, et selle kividel on kõndinud ka Victor Hugo õnnis jalg). Silla juures jõuan T. maanteeni ja lähen edasi, jälgides majanumbreid, mida hulk aega ei ole. No ja siis on äkki number, mis vajalikust 120 võrra suurem, ent aega on ainult 13 minutit! Kiirmarss vastassuunas viib mind peaaegu linna tagasi, leian maja üles (see paistab kaugele) ja saan ka aru, miks kuulutuses oli pildistatud vaadet aknast välja otse, sest paremal on suur kiirteesild. Korter jätab üldiselt hea mulje.

Ja nüüd siis teisipäeval ja täna külastatud korterite kiirvõrdlus. Nimetagem esimese asukohta tinglikult Buenos Aireseks ja teise asukohta Kõrgmetsaks.

• Asukoht: BA – kesklinna serval, vanalinn jala 5 minutit; KM – linna halduspiirist väljas, bussiga ukse alt peatusest linna 10 minutit.


• Vaade: BA – tänav, vastasmaja; KM – jõgi, mets, kiirtee, silmapiiril linn.


• Kirjeldus: BA – "väga ilus korter, perfektses seisus"; KM – "ilus poolmöbleeritud korter ilusa vaatega rohelusse".


• Köök: BA – sisseseadeta; KM – sisseseadega.


• Pood: BA – toidupood 200 m; KM – kohalik maksimarket 1 km.


• Sõjalised objektid läheduses (aga me elame ju ohtlikul ajal, kus kõik on võimalik!): BA – kahe tuumariigi saatkonnad ja sünagoog 200 m kaugusel (viimast tuleb paraku samuti nimetada sõjaliseks objektiks, sest selle ees on sõiduteel terastõke nagu mõne saatkonna ees, ja saatkonnad on ju ometi sõjalised objektid, kui ma ei eksi); KM – suur maanteesild 300 m kaugusel, lennuväli silmapiiril.


• Haljasalad (peres on ju koer!): BA – kaks suurt parki 300 m; KM – midagi metsataolist kohe maja taga, kohale viib sild 9. korruselt.


• Suurus: BA – 2 tuba, 83 m²; KM – 2 tuba, 60 m².


• Maja suurus: BA – umbes 3 korterit; KM – väga suur.


• Maja ehitusaasta: BA – teadmata; KM – 1975.


• Hind: BA – väga soodne; KM – täitsa soodne.


• Seisukord: BA – remondieelne; KM – remondijärgne.


• Esimesed vajalikud ostud: BA – redel, laelamp, suur pott värvi; KM – madrats, tool.

Nõnda et siin pole tegelikult vist suurt midagi kaaluda.

Nõnda et soovige mulle homseks edu.