R, 17. päev: meilid

Siinmaal ei vastata meilidele üldse.

Kirjutasin eile hilisõhtul eile kohatud kinnisvarafirmale kirja, et tahan seda korterit üürida, ning kontrollin päevas väga palju oma erameili, aga kõik, mis sinna päeva jooksul tuleb, on tavaline spämm. Ja et nüüd on mul kohalik moblanumber, siis panin ka selle juurde, et vähemalt helistatagu, kui meili saata kardavad (*), aga ei midagist. Mu arusaamist mööda ei saa siinsetest mobiilinumbritest aru, kas need on lepinguga või ilma, mitte nagu kuus aastat tagasi Eestis, kui oli vaja samuti korterit ja maaklerid mu Simpeli numbri peale nina kirtsutasid ega tahtnud täpsemaid andmeid anda.

(*) 1995. aastal kirjutas praegune tohter dr V (ühtlasi dr V vend) umbes midagi nii, et Saksamaal on olukord e-mailiga väga kehv, sest keskmine sakslane "kardab e-maili nagu usklik vanapaganat". Aga see oli üksteist aastat tagasi!

Ja maakler andis sellise telefoninumbri, mida kasutab mingil selgitamatul viisil mitu inimest, kellest mõni ei tea asjast mitte tuhkagi, ei räägi mingit võõrkeelt ja viibib pidevalt autos ega saa seepärast üle kolme sõna rääkida, ja mõnikord vastab plekine prantsuskeelne jutt, mida arvan tähendavat: "Vaalesti vaalitud nuumber. Nepraavilna võõbrannõi nomer." (Äkki on relee?? – Vahest meie eakamad lugejad veel mäletavad, misasi oli releetelefon, kui vastaja tavaliselt ütles, et see, kellega te rääkida tahate, on minu naaber, helistage palun uuesti, ja uuesti helistamisel võttis vastu uuesti tema ja ütles, et oih, jälle teie, helistage veel kord.)

Kuna rohkem pidepunkte mul maakleri otsinguks ei ole, siis nõnda ootan terve päeva, et äkki tuleb neile siiski elu sisse, ja seetõttu ei aja edasi ka nn Buenos Airese korteri asja. Mis tähendab vist seda, et olen peaaegu tagasi otsingute alguses. Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler ja täna on siis just see Wellental, mis algas vastu hommikut nähtud paha unega (jajah, kes veel ei tea, siis mu ratsionaalsest loomusest hoolimata võib unenägu anda tervele päevale värvingu). Esmaspäeval jätkan otsinguid Interneti-eelsel teel, jalutades kohale mõnda kinnisvarabüroosse (nende loetelu oli mul hotellis, sestap ei saanud kohale minna juba täna). Komisjoni korterikuulutuste hulgas ka midagi uut toredat ei ole.

Kontoritoanaaber B on oma pliiatsijupi üles leidnud ja teritab seda usinalt; kui ta nii jätkab, siis varsti kaob see tal küüne alla ära.

Täna sajab hõredat hoogvihma, pilvede all on väga selge. (Umbes üleeile oli olnud see, mida sakslased nimetavad Schlagregen, kus vihm ei kuku pilvest alla mitte püstloodis, vaid viltu ning peksab vastu seinu ja aknaid. Ja vihm peksis ikka päris viltu, kui arvestada akna kohal oleva karniisi laiust. Peaaegu rõhtsuunas. Hea, et aknad ei käi lahti.) Täna näeb mitu raksu, kuidas kümnekonna kilomeetri kaugusel ilmub pilve alla vihmakardin ning see aeglaselt üle maastiku liigub. Leian ka, et otse mööda orukülge edasi vaadates on silmapiiril mingi sopkataoline küngas, mida linnaümbruse topograafilisel kaardil ei ole (see on kaugemal). Tavaliselt silmapiiril olnud küngaste taga paistavad veel järgmised künkad. (Peaks kaardilt uurima ümbruskonna suhtelisi kõrgusi ja väja arvutama, kui kaugele kontoriaknast teoreetiliselt paistab – silmapiiri ligikaudne kaugus kilomeetrites on s = 117 × √ h, kus h on vaatluskoha kõrgus kilomeetrites.)

I will grow my own private branch off this tree

Õhtul hotellis söön põhjalikult (lõuna jäi nimelt vahele, sest just lõunaajal leidsin, et olin jätnud oma tõlkesse kogemata sisse kahekordse suurtähe ja faksinumbris unustanud võõramaiste punktide asemele tühikud panemata, ja ma vajasin itimeeste abi, et suletud dokument uuesti lahti teha ja viga prandada). Edasi loen ("Das Reich hört mit", mis jutustab Saksamaa pealtkuulamisasutusest, mis oli nii salajane, et liitlased said sellest teada alles pärast sõda ning ligi miljoni artikliga Wikipedias vastav artikkel puudub).