Ilm on jahe, taevast pudiseb lumekirmet. Aga üldiselt hakkab vist kevad tulema, sest eelmisel neljapäeval nägin lendamas viit hane (pardid need igatahes ei olnud).
Täna saab täis kolm nädalat uuel töökohal. Olen üpris kohanenud, tean juba peaaegu kõiki süsteeme, välja arvatud mõningaid telefoniga seotud peensusi.
Arutleme eesti kolleegidega eilsete dokumentide vormistuse asjus, ei saa selgust. Uurin selle asutuse koordinaatorilt järele, aga et ei saa vastust, lähen tund enne tähtaja kukkumist oma tõlkeid lõpetama. Uurin, mida on teinud teiste keelte tõlkijad ning talitan oma parima äranägemise järgi. Tagasi tulles saan veerand tundi pärast tähtaja kukkumist siiski ka vastuse. Tore seegi.
Sünnib uus isiklik rekord: teatud pisikesi pudinaid pikkusega paarist reast paari leheküljeni, mida tuleb nädalas läbi vaadata sadu, on tänaseks jäänud 390 tk lühemat (kuni u 0,2 lk). Et nende avamine ja sulgemine vältab oma 10 sekundit ja et alles jäänud tunni jooksul on neid veel teha 120 tk, adun ühel hetkel, et igaühele tohib kuluda kõige rohkem 20 sekundit. See õnnestub, kuigi pärast täna kokku seitse ja pool tundi järjest nende läbivaatamist on imelik tunne.
Üsna uus Eesti film "Malev" hakkab tekitama juba tarbetuid seoseid. Näiteks tekstis nähtud käimaminemine (p.o käivitumine) kangastas mu vaimusilma höövliga lehvitava ja vatthabemega Lembitu soovima Toreidasse suunduvaile saadikuile: "Tulge ruttu rahuga tagasi, saate ka piduõlu mekkida! Lembitu päev on täna käima minemas!" – Ning mõistagi seostub omadusega tõhus nüüd sõna rukkilill.
Täna on mu kontoritoakaaslase B lahkumisüritus (ja ta pliiats sai ka otsa), mis toimub meie korruse postitoas, kus oli rahvast peaaegu nagu Tallinna trollibussis tipptunnil (kes veel ei tea, siis trollis on 1 m2 põrandapinnale ette nähtud seisma 7 inimest; proovige selline tihedus mõnes väikses ruumis teinekord järele). Veendun jälle kord, et kui olen enne vihtunud laua tagant tõusmata hommikust saati järjest tööd teha ja siis visata tühja kõhu peale kaks klaasi veini, kaob sorava kõne võime. Igaks juhuks seisan seina lähedal ka. [Juhtus kord ammu õnnetus saunast palava nahaga tulles, kui ainus jook laual oli šampus; ja kui see mõjuma hakkas, tuli olla veerand tundi igaks juhuks täiesti liikumata.]
Lähen enne äraminekut oma toast läbi, et kontrollida ära üks homse tähtajaga tõlge, et pead lahutada, ja just siis, kui mõtlemisvõime juba on tagasi, aga sorava kõne võime veel ei ole, helistab E ja ta ei saa sugugi aru, miks ma rääkida ei taha/saa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment