N, 2. tööpäev

Viimase paari kuuga kogetud perekondlikud läbielamised on tugevasti langetanud mu kehakaalu ja et praegune püksirihm on veidi liiga pikk, tundsin eilse päeva jooksul pidevalt, kuidas püksid üha allapoole vajuvad. Ammusel õndsal ajal tegin solidaarsuse mõttes läbi kuulsa kahenädalase valgudieedi (mis pidavat kehakaalu langetama 9 kilo) ja pärast seda kukkusid korra mul kodupüksid jalast. Nõnda et bussilt tulles pidin aeg-ajalt tegema näo, et otsin midagi paremast ja siis vasakust püksitaskust, ise neid kergitades.

Seega on täna esimene asi rihma lühendamine, mida sellel rihmal tehakse pandla poolt (pannalt rihmaga ühendav kruvi tuleb lahti keerata).

Vabaduse puiesteel jään maha bussist nr 5 ja siis mõistagi bussist nr 18 — igale Vabaduse puiesteele maailmas oma 18. buss! — sest ei mahu peale. Kolmandale napilt mahun. Kirikumäel suundun kohe alustuseks panka (kolmat korda). Et eile kohatud hallipäist vanahärrat ei ole, käin teise telleri jutul. No kuidagi me teineteisest siiski aru saame. Noorhärra annab igavese pataka pabereid ja käsib umbes kahekümnesse kohta alla kirjutada.

Eile ei pidanud ma kaardiga oma tulekuid ja minekuid meldima, aga täna juba küll. Aparaat näitab hommikul kohe tööaja saldoks "-7.30", ma algul ehmatan ära, et äkki eile ikka pidi tulekud ja minekud kirja panema ning ma olen ühe tööpäevaga miinuses. Aga õnneks arvan valesti.

Kohe hommikul oli NHE-maja kohvikus koosolek, kus avalikustatakse uue direktori nimi (üks leedu daam – ehk pidu Balti tänavas!). Päeval tuleb meilis link tema ametlikule CV-le, mis on ainult leedu keeles. Et ainus teadaolev leedu sõnastik internetis on leedu-poola, tuleb tema keeleoskuse müstilisemate keelte teadasaamiseks sealt vaadata – sest no kes oskaks arvata, et "Poola" on leedu keeles "Lenkija"?

Siis arvutisüsteemide koolitus. Algul selgitatakse, mida teeb XP, ja mul tuleb kange uni peale. Ilmselt on varem tööle tulnud inimesi, kes pole arvutiga sinasõbrad olnud. Koolitus jätkub õnneks huvitavamalt, ühe põhilise töösüsteemi tutvustamisega, mida eile olin sissejuhatavalt näinud.

Siis tõusen tagasi pilvede alla oma miljonivaatega kohale (näiteks mõned kolleegid vaatavad võsa ja teised betoonseina). Loen koolituselt saadud arvutijuhendi läbi (mul on tunne, et ma olen seda juba kaks korda lugenud) ja selles järge ajades vahetan ära oma parooli.

Et mulle on antud harjumiseks ja kohanemiseks, nagu näib, mitu päeva aega, enne kui tööd ka antakse, proovin saata koju ja lähematele sõpradele meili (osalt õnnestub) ja siis täidan natuke pabereid (mul hakkab järg segi minema, mis ja kuidas, aga õnneks on igal lehel kirjas, kellele ja kuhu see tuleb saata).

Umbes kell 13.36 meenub, et mul on kohustuslik pooletunnine lõunapaus pidamata (mis peab olema läbi kella 14.15-ks). Samas ei taha ma lõunat vahele ka jätta, eilne sööklasöök oli tore. Kiirkäiguga samasse sööklasse kui eile (seekord oli rahvast vähe) ja tagasi; pidin koguni aega parajaks tegema: kuulasin tihaseid ja vaatasin vareseid (üleni mustad mustvaresed, hallvares on hariliku varese teine alamliik). Kui läksin lõunale ja sealt tagasi tulin, näitas meldimisaparaat järelolevaks tööajaks "-2.56".

Evakueerimisplaani uurides saan teada ka tähtsa asja: kus asub lähim kemps. See on kohe koridoriseina taga, aga kohale saab ainult suure kaarega: minekuks tuleb avada (lülitist ja tagasi kaardiga) üks rauduks, minna pool korrust trepist üles (tagasiteel alla) ja läbi veel ühtede tuletõkkeuste.

Ilm oli hommikul udune, puud olid härmas; päeval oli väga tugevas vines päike.

Pärastlõunal on teise tööprogrammi koolitus, selle haldaja lubab varsti tööd ka saata, ja annab juhendi läbi lugeda, mida ma siis oma laua taga teengi. Toanaaber ütleb, et tema küll juhendit ei lugenud, aga mis siis, ma loen alati kõik juhendid läbi, nendes on mõnikord kasulikke asju.

Siis saab tööaeg otsa, sõidan mingi suvalise bussiga linna (ma ei ole numbrisüsteemist aru saanud, äkki kõik bussid ei tulegi raudteejaama juurde). Kõnnin hotelli vastuvõttu, kust eile helistas see onu, kes oli esmaspäeval mind registreerinud ja interneti eest liiga palju raha võtnud, ja lubas liigse raha tagasi maksta. Aga tema asemel oli üks neidis, kes ei teadnud asjast mitte midagi. Küsisin, millal too härra ise kohal on, proovin siis uuesti (teine põhjus on ka, ma tahan ükskord ometi välja selgitada, miks internet ei tööta, mul on muidu võõrutusnähud).

Oma hotelli ja toidupoe poole kõndides oli nii tugev udu, et liiklusvahendite ees pidanuks keegi kääridega käima ja udu lahti lõikama. Märkan, et poe ees (ukse ja kassade vahel) istub mitu heas toitumuses koera, kes oma peremehi ootavad, igale möödujale anuvalt otsa vaatavad, kurvalt haugatavad ja siis natukese aja pärast midagi nätsutavad.

Õhtul hotellis teen kinnisvara analüüsi, mis maksab üürikorteri ruutmeeter. Äärmused leidsin sellised: ühes oli 20 ruutmeetril kaks tuba, teises oli elutuba 60 ruutu. — [Meenub pärimuslugu pärast sõda Eestis erakorterisse majutatud Vene ohvitserist, kellel ülemus käskis toa pindala ära mõõta. Peagi teatas ohvitser, et tema tuba ruutmeetriga mõõta ei saa, sest seina äärde jääb ruutmeetrist kitsamaid ribasid. Selgus, et ta oli lasknud enale teha ruutmeetri suuruse vineertahvli ja märkis ruudud põrandale kriidiga. — See omakorda tuletab meelde dr R doktoritöö kaitsmisel oma kõrvaga prof M suust kuuldu: "Protsent on osa sajast, aga Teil oli 96 patsienti, oleks pidanud ikka 100 olema, muidu ei saa ju protsenti arvutada!"]