K, 8. päev: hüva vesi

Lähen hommikul bussi peale raudteejaamast, lootuses, et äkki saab sealt paremini peale. Aga seda ei tea, kas jõuab kiiremini bussipeatusse, sest kuigi see on umbes sama kaugel kui Vabaduse puiestee peatus, on see üks peatus tagapool ja vahepeal on kaks ristmikku, kus buss foori taga seisab.

Päeval söömas selle mehe järgi nimetet majas, tänu kellele on 9. mail vaba päev. Leian, et seal on väikestes kannukestes olemas vesi, sest eile võtsin sööklas tomatimahla, mis oli suur viga, sest see oli mitte ainult tugevasti pipardatud, vaid ka tugevasti soolatud, nii et janu kustutamise asemel see hoopis tekitas seda. Siinmaal on populaarne allikavee ehk gaasita "mineraalvee" joomine, aga mu arusaama järgi on see pudelisse aetud kraanivesi. Ja ega kraaniveel siinmaal ka eriti viga pole. — Mis tuletab meelde eesti fosfaaditeadlase P-ga juhtunud episoodi, kui ta sattus umbes viisteist aastat tagasi Soome-komandeeringus peole, kuulutas seal, et ta on teadlane ja teda huvitab, kuidas Soome pidu ära lõpeb, ja järgmine päev algas tema jaoks sellega, et kaanis kraanist vett ja ise kiitis: "Hyvä vesi! Hyvä vesi!"

Siis edasi kibe töö.

Õhtul poodi ei lähe, hangin raudteejaamast omale pealinna ümbruse 1:20 000 topograafilise kaardi (tore, kui riik on nii väike, et mahub ainult kümnele sellisele lehele ära). Sellelt on hea vaadata, kus on org ja kus on mägi.