E, 20. päev: korter(id)

Esimene telefonikõne kinnisvarabüroost tabab mind juba enne seda, kui olen jõudnud hotellitoast väljuda. Lepime kokku, et lähen kohale kell veerand seitse. Sama firma helistab päeval veel mitu korda ja lepime kokku, et kell pool seitse lähen vaatama ka üht teist nende vahendatavat korterit samas piirkonnas, ning siis poole kuue paiku küsivad, kas ma kella kuueks jõuan.

Siis helistab ka neljapäevane firma ja ütleb, et nad said mu meili reedel kätte küll ning et nad on valmis lepingut saatma, ja kas olen nõus, kui leping on prantsuse keeles, sest omanik ei räägi eriti inglise keelt (he speak Eenglish not very good – mille peale mulle mõistagi meenub Arnold Rüütli kuulsusrikas esimene lause presidendina: "I am sorry, ich spreche English very poor."). Küsin, kas saksakeelne leping tuleks kõne alla. Tuleb. Veel küsib maakler üle, mis tõugu koer mul on. Ütlen "Dachshund", ei midagi; proovin saksa keeli "Teckel" – maakleri hääles on äratundmisrõõmu: "Aa, Dackel!" (Moraal: õppige selgeks oma koera tõu nimetus kõigis maailma või vähemalt Euroopa Liidu keeltes! Siis te ei pea taluma hämmastunud pilku, kui te näitate käega, kui pikk on teie "väike koer"...)

Tööst ka. Hommikul kohe hüppab minu juurde üks haldusosakonna töötaja, räägib pikalt kohustuslikest keelekursustest ja nendib, et tõlkeosakonna juhataja arvanud, et ma võiksin õppida prantsuse keelt. Olen sellega väga päri (üldiselt olin just hakanud huvi tundma, kelle poole keelekursuste asjus peaks pöörduma), täidan ära nõutava ankeedi ja viin vajalikku kohta.

Seejärel (olin pannud omale kalendrisse meeldetuletuse) jõuan lõpuks ometi kirjatarvete lattu (see on lahti kaks tundi nädalas), kus lasen omale anda kontoritöötaja põhivarustuse. Isegi auguraud antakse.

Õhtupoolikul on uute tõlkijate toimetamiskoolitus, õigemini näidatakse seal, mida tuleb teha, kui ette juhtub väga halb tõlge, isegi kui seda juhtub üliharva, sest majavälised tõlkijad on üldiselt väga head. Sedasi on see koolitus kasulik; ma alguses kartsin, et räägitakse toimetamisest üldse ja ma olen viimased neli aastat hommikust õhtuni tõlkeid toimetanud. Aga tõlkijate kvaliteedi erinevuse tõttu on lähenemine ka erinev.

Ja siis astun Ilutee linnaosa poole vaatama kaht korterit. Üks on tänavanime järgi kohe raudteejaama taga ja teine veidi kaugemal. Aga majanumbreid vaadates näen, et esimene on päris Ilutee uulitsa alguses ehk seega hotellist sajakonna meetri kaugusel ümber nurga. Jõuan selle ette minut enne kuut, tuleb ka maakler, kes valdab inglise keelt tasemel, et käsi-jalgu appi võttes saame jutud räägitud. Ausalt öeldes olen läinud bussi peale hotelli vastaskvartalist mööda teiselt poolt ja pole varem neid maju eriti teravalt silmitsenud. Igatahes seest tundub maja kaugelt kõrgem kui väljast. Trepp teeb arusaamatuid käänakuid ja läbib kaks paksu kandeseina, mis oleks asjakohane vast mõnes keskaegses majas, aga et selles kohas oli veel poolteist sajandit tagasi N. fort, ei ole nõnda teps mitte. Siinses mõistes I ehk kodumaises mõistes II korrusele jõudnuna muutub lai kivitrepp nagisevaks, järsuks, kaldus astmetega ja logiseva madala käsipuuga keerdtrepiks, millele keegi on peale pannud kosmeetilise laminaadi, aga mille tarind pärineb sellest hoolimata muinasaegadest. Ma ei mäleta, mis korrusel kuulutuse järgi korter oli, aga igatahes tõuseme majas korruse kõrgemale, kui seda akende järgi võiks tänavalt arvata.

Korter on paras pugerik, kõige suurem tuba on magamistuba, kahe pisikese aknaga (need vist ongi kunagised pööninguaknad). Elutoas on aknaid vähem ja ka tuld pole raatsitud võimsamat kui nii 60 W lakke panna, edasi köök ja kemps/duširuum, millel on tänava poole aken. See on korteri ainus korras ruum. Esikupõrand tundub kahtlaselt kühmjas ning trepikojas haiseb nagu keldris ehk siis seal on niiskuseprobleem (trepikoja seintel oli puittahveldus, küllap selle alt on kõik hallitanud). Küsin maaklerilt, mis on korteri pindala (selgitades pikalt, mis asi on pindala). Vastab, et ei tea. Küsin, kas loomi lubatakse. Vastab, et koerte kohta ei tea, peab omanikult küsima. Aga et teise korteri omanik koeri ei luba, siis pole mul mõtet sinna minema hakata.

Oh mis tore. Lähen parem poodi (kes enam ei mäleta, siis siinmaal sulguvad poed kell 18.30) ja ostan omale vahelduseks õunu ja apelsine. Mu arusaama järgi on teisipäev see päev, kui tuba koristatakse, nii satuvad apelsinikoored toa prügikastist ka vajalikku kohta (ma ei ole veel senini aru saanud, kuidas siinmaal prügimajandus toimib; see on ju igal maal isemoodi).