R, 1159. päev: if you're five-five-five, I'm six-six-six

Teisipäeval siis vaktsineerima.

Tööl lätlane laulab, tundub, nagu rahvalaule.

Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast värvi ja liivapaberit ja lauatelefon (vana hakkab otsi andma), siis toiduosakonnas.

Tagasiteel näen, et selle paarikümne minuti jooksul, kui olen olnud maksimarketi toiduosakonnas, on kahe osakonna vahel betoonitehase ees toimunud avarii. Paistab, nagu oleks linna poole sõitnu saatnud sõnumit (reede õhtu ju!), sest sirgel tänaval on auto kaldunud praktiliselt vasakusse teeserva ja seal teelt välja pääseda pürgival autol esiosa kuni vasaku esirattani maha sõitnud. Politsei on ja kiirabi ja tuletõrje. Pisike ummik hakkab tekkima kah, üks eriti närviline juht ei märka, et tema ees auto mitte ei seisa, vaid on pargitud, juhita ja puha, ning tuututab meeleheitlikult. Kuidas selline pime üldse liigelda tohib!

* * *

Täna sain ühiskondliku ülesande koostada eesti seltsi jõulupeo slaidikava. Alustan sellega (mille peale kulub kõige rohkem aega), et nopin pildialbumist selle aasta pildid. Tegevuse käigus näen pilte nii suurtena, kui nad sinna on pandud, ning ühes kohas (kus on pandud täissuuruses) mõtlen, et ega telefoniga ikka head pilti saa. No teen siis faili lahti ja vaatan, mis on margiks kirjutatud EXIF-andmetesse. Ja ennäe imet, ei olegi telefon, suisa fotokas on, ja üldse mitte kõige lihtsam fotokas. EXIF-andmetest paljastub altpoolt ka objektiiv, aga vat seal see iva ongi. Enne mu fotoka ostmist loetud põhjalik praktiline käsiraamat annab selle objektiivi kohta teada, et kui te selle just mingi varasema fotokaga komplektis saite, siis on hästi, saate seda kasutada näiteks reisil, kui kaaluga kitsas käes (mis oli umbes ka põhjus, miks ma ostsin ainult kere ja juurde teise tootja objektiivi, mis kindlasti ei ole maailma parim objektiiv, aga väikese järeltöötlusega ajab asja ära ning kuigi teatud fookuskaugustel on vikerkaarevärvid olemas, on need kuni pooleteist, mitte kolme-nelja piksli laiused).

Siis näen EXIF-andmetest veel, et veelgi on fotohuvilisi, kes pilte järeltöötlevad; ja kui kogu satsi Lightroomi tõmban, saan teada, et pildistamisseadmeid on olnud kokku 15. Nagu möödunud aastalgi, on slaidikavas 80 pilti; albumeis oli pilte kokku 798, nii et valik saab olema range. Arvutan, mis proportsioonis on pilte iga ürituse kohta ja neil neljal, kus olin, minu pilte, ning säilitan samad proportsioonid ka lõplikus pildivalikus. Tänu sellele, et kõik valikust vajaliku kerge järeltöötluseni toimub samas programmis, saan programmi koostatud ühe õhtuga.