Täna jõuab lõpuks kätte käik infektsionisti juurde. Siinkandi parimas (kuigi mitte suurimas) haigemajas on reisimeditsiini osakond, seal töötavad ka siinkandi umbes kaks infektsionisti. Mul on ühe juurde suunamine.
Algul ehmatan, sest ootetoas on 18 inimest, aga selgub, et teisel pool on neuroloogia registratuur, enamik on sinna. Ühe vana patsiendi tütar räägib kellegagi üle toa (vähemalt enda ettekujutuses), pool tundi, pidanuksin salvestama ja kasutama õppematerjalina. Hea, et mul on puhkus ega pea kiirustama tagasi tööle.
Selgub, et see ei ole päris sama infektsionist, kelle juurde mind suunati ja kelle jaoks aeg kokku lepiti; ta sedastab, et mul kahtlustatava haiguse nähte ei ole, aga tellib põhjalikuma vereanalüüsi, mida kohe ka võetakse. Ma muidugi ei tea, kus täpselt, mõlemad küsitud eeldavad, et ma pean teadma seda ise. Aga nagu igas haiglas, on seinal üksikasjalikud seletused ja nooled.
Siis koos sööma, siis korraks töölt läbi: nädala lõpuni saab registeerida end prantsuse keele kursusele. Selgub muidugi, et ohoh, registreeruda saab ainult see, kes eelregistreerus juunis; ma olin siis kas haige või jäi eelregistreerimine muidu märkamata, seega ma nüüd registreeruda ei saa ja prantsuse keel jääb mul sügisel olemata. Teisalt peaks eelmise aasta tasemeeksam nüüd varsti aeguma, mis tähendab, et ma pean tegema kevadel uue ja võib juhtuda, et satun veel alamale tasemele kui seni, võib-olla isegi subjunktiivieelsele tasemele – tore.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment