Sõidab mees rongis, vastas istub piltilus naisterahvas. Mees mõtleb, kuidas alustada vestlust, ja küsib: „Kas te spordilotot mängite?”
„Ei mängi,” vastab naine.
Mõni aeg on vaikus, siis proovib mees uuesti: „Kas te uut „Mirabiliat” olete lugenud?”
„Ei ole,” vastab naine.
Mees mõtleb, et naisterahvas, küllap on huvitatud kultuurist, ja küsib huupi: „Kas te „Trubaduuri” olete näinud?”
Naisterahvas hakkab hüsteeriliselt karjuma: „Ei ole näinud, ei taha näha ja kui näitate, kutsun miilitsa!!”
Seda üldmuljet tugevdab Prantsuse külateatri külalisetendusel mitu asja. Esiteks lavakujundus. Vanade klassikute mugandamisel tänapäeva on suur risk minna haledasti alt. Altmineku etalon on muidugi „Võluflööt” parmu- ja lõõtspillil, mida etendas kunagi see Talina teater, mille tollases trupis oli mu ainus näitlejast sugulane (kauge), ja risk on seda suurem, mida konkreetsemalt istutatakse lavapilt kuhugi teise kultuuri. „Carmen” võrkaia ja ebamäärase XX saj keskpaiga sõdurimundriga (Met 2008) – palun, hiirekostüümidega „Lohengrin” (Bayreuth 2013) – palun, „Akhnaten” LED-lampide, säilituskile ja ratastel kummikostüümiga (Heidelberg 2014) – palun, aga siin oli kunstnik näinud vaeva väga palju ja tekitanud pöördlavale realismitaotlusliku getosarnase suure krempli, mida iga stseeni järel keerati 45° ja kus ühel pool oli hoov, teisel pool korvpallilaud, kraanikauss ja ratastel tilgutiraamid, kolmandal rõduga teatrisaal. Ühes ühe peategelase järjekordse suremise kohas vaatan, et on aga ratastel kanderaami moodi asi, võtan välja binokli – ongi ratastel kanderaam! Pime ka nagu tüüpilises Eesti filmis. Peale getoelanike on osa tegelasi on kostüümitud päästetöötajaiks. Brr. E arvab, et lavapildi järgi võinuks tükk olla ka „Hüljatud” ja „Põhjas” ja „Tagahoovis”; mina, et mulle meenutab see kõige rohkem jaamatagust narkokeskust. E pakub, et II pooles hakatakse kedagi elustama.
Ja selle kõige juures on tekst muutmata ja jutuks on krahv, printsess, palee, mustlased, trubaduurid, duellid, tuleriit. Võeh.
Dekoratsioonid kõrguvad nii kõrgele lavataevasse, et lava kohal supertiitreid ei ole ja tõlge on lava kõrval kahel ekraanil. Suurt midagi ei paista ja stoori on niikuinii segane.
Kaheksast solistist kolm on ooperilauljaks õppinud Moskvas ja Peterburis. Seda on ka kuulda. Õnneks on Verdi ooperist kolmveerand niikuinii fortes, kuigi orkestrist ja lauljatest paremini kostab talvehooaja köhakontsert. Terve rõdu ainus inimene, kes keset I poolt äkki telefoni põlema paneb ja hakkab sinna spelleriga võideldes toksima sõnumit „istun teatris ja vaatan ooperit”, istub minu ees ja tema ruumivalgusega kohandamatu heledusega mobiiliekraan lõõskab mulle silma. Ja veerand tunni pärast uuesti, mis vallandab meie reast päris vihase köhatamise. Vaen, mida järgmine kord teha, käratada või sirutada jalg kogemata tema näo kõrvale (istun rea otsas, vahekäigu kõrval, rõdu tagumiste ridade kõrgusvahe on suur) või öelda kohanäitajale, et see seal kohal see-ja-see häirib etendust.
Aga kõik laheneb kenaste, sest kui oleme vaheajalt tagasi ja arutame, kui kaua kestab tüki II pool, selgub, et see lõpeks venitava esituse tõttu alles pärast viimast bussi, mistõttu teeme radikaalse otsuse ja lähme koju. Kodus on soe ja sai ning lõbus komöödiaklassika kolmest mehest mägihotellis.
No comments:
Post a Comment