K, 3173. päev: tegus

Kurrradi tuletõrjeõppus, raisk, mädand!! Ilm ongi sobivalt miinuses. Seekord lastakse meid välja maja keskelt, otse mudasele muruplatsile. Aga pääseteel möirgavad sireenid, mille helivaljus ulatub valuläveni. Kus on töökeskkonnavoliniku kõrvad? Pean tooma tööle järgmiseks korraks valmis suured oranžid lööktrelli kõrvaklapid. Veel parem, järgmine kord peidan end kahe kapi vahele või ukse taha, sest majatäie inimeste kiusamisest saadakse rahuldus ju ainult inimmassi õues nähes, aga kedagi õues üle ei loeta ning meie korruse vabatahtlik „tuletõrjuja” – kes ühtlasi on jalgpallifänn, nota bene – vaatab ainult üle ukse.

Täheldan, et tuletõrjeõppused on siin majas olnud erandita hommikul. Tsiteerime klassikuid. Fawlty Towers, S1E6, The Germans:

Basil: I mean, you know what you’re doing, do you?
Polly: Help get people out of the bedrooms upstairs.
Basil: While learning two Oriental languages, yes.
Polly: Mr. Fawlty?
Basil: Yes?
Polly: Who else is doing the upstairs?
Basil: Only you, it doesn’t take a moment.
Polly: Yes, but I’m only here at mealtimes.
Basil: So?
Polly: What happens if there’s a fire when I’m not here, who does the upstairs then?
Basil: …Well, we’ll worry about that when we come to it, shall we?

Isiklik ajakaotus on mul pool tundi, sest õppuse lahtipääsemise hetkel mõtlen parasjagu, kuidas kõlaks sõbralikult, inimkeeli ja väärseoseid tekitamata veebilehe vahepealkiri, mis toortõlkes on kasutamatu soperdis, ja kuigi olen õppuselt esimeste tagasijooksnute seas, olen algul too much pissed off ja siis hakkavad teised tagasi jõudma ja müdistavad koridoris ja siis ei saada sireene kinni, need vallanduvad paar korda veel nagu maavärina järeltõuked.

* * *

Õhtul keelekoolis saksa keele kirjandus, harimise mõttes, räägib peamiselt õpetaja, õppurid kuulavad. Kokkupuude Saksa XX saj alguse kirjandusega on koolist väga vähene, eks ju.

* * *

Skannin 1993. aastast esimeselt 24 mm objektiiviga võetud filmilt slaidi, kus peal on mingi mu alma mater’i hoone, aga üldse ei meenu, kus või mis. Teadaolevas kohas olevate varjude asendi järgi saab Päikese suuna, selle järgi saab omakorda hoone asendi ja siis on kolm võimalust, mille mõtlen kõik järgemööda läbi (füüsikahoone, peahoone madalam ots, keemiahoone). Nali muidugi selles, et vahepealsete paljude aastatega on vanad puud raiutud, uued kasvanud, 1990. aastate pannautode asemel on tänavatel nüüdisaegsed ümmargused autod ja siia-sinna ehitatud juurde uusi korpusi. Et aga piltide järjekord on teada ja kummaski otsas on tuntud kohad, on selge, et vahepealsed tundmatu koha pildid on võetud nende vahel, millega langeb ära kolmas võimalus (keemiahoone). Ning ka füüsikahoone ei ole nii pikk, nagu piltidelt paistab. Seega on peahoone.

Vanasti, eks ole, sai teada, mis oli jäänud pildile, alles pärast filmi ilmutamist, ja see selgitab ka, miks sellel filmil on osal kaadritel servad pimedad – enam ma seda viga ei teinud, et istutanuks 24 mm objektiivile PL-CIR-filtri UV-filtri peale. UV-filter tuli võtta enne ikka ära. (Mis ühtlasi tähendab, et mul oli PL-CIR-filter olemas juba enne 24 mm objektiivi, st mitte eriti hea normaalobjektiivi jaoks, sest korraga ma neid ei ostnud, ostsin filtri linnast, kus ma aga objektiivi ostmisest nende võtete pildistamiseni ei käinud. Filtri hind oli umbes pool mu ühikatoa kuuüürist.)

* * *

Uus bussiraamat on eile tulnud Bettler und Gaukler, Dirnen und Henker ehk maakeeli siis „Kerjused ja silmamoondajad, litsid ja timukad”, keskaegse ühiskonna äärerühmadest: häbiväärsetest elukutsetest ja muudest eluheidikutest. Põhineb peamiselt avaldamata arhiividokumentidel (enamasti Kölnist).

Raamat algab kohe Kölni rae 31.7.1488 kirjaga Lübecki raele (Historisches Archiv der Stadt Köln, Briefbuch 36, fol. 205b/206a), kus Kölni linn kinnitab Lübecki etteantud vormis, et Kölni kodanikul puuduvad takistused, miks ta ei võiks asutada Lübeckis oma äri: Arnold van Straisberg ja Johann Grone vannuvad, et Jakob van Meddemen on seaduslikust abielust, abieluvoodis sigitatud ja sündinud, ta on vaba ja ei ole kellegi oma, ta on sakslane ja mitte slaav, ta ei ole veskimehe, maksukoguja, linakangru, saunamehe, vilepillipuhuja, lamburi ega aadrilaskja poeg, vaid on kõlblik liituma tsunfti ja gildiga. Ühtlasi saab teada, et põlatud elukutsed võisid küll takistada näiteks saada raeliikmeks või omandada kinnisvara, aga alati ei takistanud ühiskonnaredelil tõusmist (nt maksukoguja).

Vähe edasi, kerjuste peatüki alguses on väljavõte kohtuotsusest (Historisches Archiv der Stadt Köln, Verfassung und Verwaltung, Gerichtssachen 213, fol. 138b–139b), kuidas 22.3.1572 aeti linnast välja paarikaupa üksteise külge seotud kümme kerjust: David Röesen Doornikist, kerjus ja logard, ametilt kraamipoodnik, nüüd taskuvaras; linakangur Rutger von Gymnich, noor pätt, ööbis kohalikus Jaani seegis ja päeval kerjas; Johan Hillesheimist, laiskvorst, elas samuti seegis; Hanß Jergulemann, teise nimega Hans Jorgen Baurman Ulmist, õppinud püssitegija, nüüd kirikukerjus; Peter Meyer Béthune’ist, kerjus ja veinimäetööline, ametilt juurdelõikaja, varastas veinikõrtsidest raha ja mantleid; õlletegija- ja pagarisell Leonhart Wale Liège’i piiskopkonnast, hulkur, kondas kaks aastat mööda maad ringi; Leonhard Junghblueth St. Vithist, vaene palgasõdur, otsis koos naisega varjualust küünidest ja hakkas kerjama; ning lõpuks Daniell Metz Weisenheim an Sandist, kerjus ja kraanatallaja. Põhjus oli lihtne: Kölnis kui keskaegses suurlinnas oli hästi toimiv vaeste hoolekandesüsteem, mis hoolitses linnas elavate töövõimetute ja ülalpidajateta vaeste eest, aga mujalt saabunud töövõimelised kerjused ei tohtinud linnas olla üle mõne päeva aastas. Kohalikke kerjuseid süsteem sallis, kuigi mitme piiranguga – nad pidid kandma või nõudmisel näitama ametlikku kerjusemärki, nad ei tohtinud näidata lahtisi haavu jne. Sellised hoolekandesüsteemid tekkisid seepärast, et koos linnadega tekkisid väikeleibkonnad ning haiged, vanad ja töövõimetud jäid sageli ula peale.