P, 3156. päev: varesed, köidan

Hommikul juhtum, mille kohta ütleksin, et vares käib teistele varestele mind näitamas. Et lendab lehisele, kiigub oksal üles-alla ja kraaksub. Ma toon juustu, aga rõdule naastes näen, et vana juust on alles. Varesed kadunud. Ehk siis toimus midagi sellist – vares Vaak: „Vaat’, Jaak ja Kraak, mida ma oskan! Lähme sinna puu otsa, ma näitan. Istume vaikselt, ei juhtu midagi, aga kui lähen kiigun seal oksa peal ja kraaksun, jookseb toast inimene ära!!”

* * *

Prindin ja köidan. Õpetusi:

• Enne kui hakkate printima 366-leheküljest PDFi, vaadake see üle. Saladuslikult võib sinna olla tekkinud tühje lehti.
• Ja hea oleks enne mõne leheküljega proovida, kuidas voldikut prinditakse, praegu jääb väga palju ruumi üle. Saaks ju vabad servad maha lõigata (mida ma giljotiinlõikuri puudumisel hästi käsitsi teha ei taha) või kasutada vabu servi märkmete jaoks.
• Raamatu jaoks on vaja printida samale A4-le 4 A5-t, 16-leheküljese poogna esimesele lehele ette lk 16 ja 1, taha 2 ja 3 jne, mis Wordiga on paras tükk jampsimist, aga PDFiga on brošüüri pritimise suvand olemas, saab printida korraga poogna ühe külje ja siis tõsta see pakk teistpidi printerisse ja printida teise külje.
• Teatavasti volditakse köitmisel paberit erilise luulapatsiga. Mul seda muidugi ei ole, sama hea on käärikäepide.

Panen prinditud poognad (23, à 4 lehte) mõneks tunniks pressi vahele lamestuma (ilma köitmisniidita on pakk 20 mm, koos niitidega 29 mm paks).

Köita on kavas allpool põhjalikult kirjeldatud paelteta köitmise meetodil, aga selleks on vaja teha poognatesse augud. Naasklit mul ikka ei ole, aga selle saab teha köitmisnõelast: umbes pool meetrit heegelniiti, kahekorra, kerida järjest ja tihedalt ümber nõelasilma, tekib täitsa kasutatav käepide.

See paelteta, ainult niidiga köitmise juhend (mille aadressi olen nüüdseks muidugi kaotanud) räägib just heegelniidist. Nõel on niidi mõlemas otsas, mis vajab algul algul suurt keskendumist, mis läheb kuhu ja tuleb kustkohast. Tulemus – mitme enda mugandusega – on sarnane, mida ma kunagi nägin mingis äralagunenud vanas raamatus. (Fotot panna ei saa, sest tegemise ajal jäid pildid tegemata ja ega ma valmis raamatut enam lammutama hakka.) Enda mugandused vähendasid õmbluse dekoratiivsust ja suurendasid köite tihedust. Ausalt öeldes võib see olla päris tavaline, sest nendes vähestes köidetes, mille sisse olen vaadanud, nn paeltega köidet ma näinud ei ole.

Kogu iva on, et poognad õmmeldakse mitte kaptaalpaela, vaid üksteise külge.

• Kõigepealt torgatakse poognasse köiteniidi jaoks naaskliga augud, paarikaupa, ühtlase laiusega ja kaugusega poogna keskelt. Saaks ju ka aukudeta (nagu olen teinud ajakirjade köitmisel), aga et nõel läheb köitmisel sisse väljast, seal on õiget suunda tabada raskem (ajakirjade köitmisel läheb nõel sisse seest). Kõigisse poognaisse samadesse kohtadesse, joonlaua järgi. (Tulid kohati millimeeter-paar erimoodi, aga katsuge teie täpsemini, pärast raamatupakk seda siledam.)
• Siis õmmeldakse augupaaride kaupa poognad üksteise külge. Hea on alustada poogna ühest servast. Alustasin ülalt, aga võiks alt, sest siis on poognapakk süles niipidi, et käkki läheb tagaleht, mitte lausa tiitelleht. (Küll see pressi vahel jälle sirgeneb. Ja veel parem, pange tiitelleht alles leheküljele 3, mitte 1 nagu panin mina.)
• Kõigepealt võetakse käte siruulatuse pikkune heegelniit ja pannakse mõlemasse otsa nõel. See lükatakse augupaarist läbi, seest välja ja nii, et pärast jääksid vabad otsad ühepikkused. Kumbki nõel lükatakse teisest august poogna sisse tagasi ja samast august kui alguses jälle välja. Esimese poognaga tuleb kontrollida, et sisse tagasi tulevad nõelad niiti kaasa ei tiriks. (Otseselt niidi tagasiminekut poogna sissse vaja ei ole, aga tugevam jääb.)
• Siis tõmmatakse niit kergelt pingule, venitades otsi piki poognaserva üksteisest eemale (poognaservaga risti, st enda poole või endast eemale pingutamine lõhub auguservi).
• Järgmiseks lükatakse nõelad läbi järgmise poogna augupaari. Poogna sees lükatakse kumbki nõel läbi teise augu välja ja tõmmatakse niit kergelt pingule – see tõmbab poogna ka vastu eelmist.
• Edasi pistetakse nõel eelmisest poognast tuleva niidi alt läbi ja tehakse lihtne ülekäesõlm. Seda võib pingutada päris julgesti – see tõmbab eelmise poogna tihedasti ja püsivalt praeguse vastu. Tavalist sirget nõela kasutades on vaja panna käsi poognate vahele, mida on targem teha raamatu avanemise poolt. Sama teise nõelaga. Tulemusena on poognas niidid pikalt ainult seespool, väljaspool on väike madal sõlm. See sõlm on väga oluline, et poognad püsiksid tihedalt üksteise vastas.
• Edasi järgmine poogen jne jne, kuni viimaseni, kus tehakse sama vigur kui esimese poognaga, nii et niidid on piki poognat sees ja väljas. Siduge vaba ots kinni.
• Nüüd edasi tuleb mu mugandus: liikuge mööda poognavahelist sõlmerida nii tagasi, et niit läheb iga umbes 5. poognavahest läbi. Sõlme ei tee. Viimase (esimese) poognani jõudes tõmmake niit pingule ja sidude kinni. Liigne ots lõigake ära (jätsin algul igaks juhuks järele 4 cm, aga seda vaja ei ole).
• Ja sama kõigi ülejäänud augupaaridega. Mitu õhtut sisustatud.
• Siis liimitakse seljale riie, selle külge pannakse kaaned ja ees-tagaleht nagu tavaliselt. Mul on tunne, et kaasi kandev kaptaalpael tuleb servadest siiski ka õmmelda raamatupaki külge. (Vale puha. Seljale liimisin kolm juppi satiinpaela, PVA liimis väga hästi, õmmelda vaja ei olnud.)