R, 3175. päev: we do what we’re told

#(")(=#"(#"=((!!!

Kõrvakuulmine ei ole kolmapäevahommikusest „evakueerimisõppusest” – see on nii ebarealistlik, et panen jutumärkidesse, tehakse linnukese kirjasaamiseks ja vabatahtlike „pritsumeeste” eneseupituseks – veel taastunud, kui morlokite sireenid uluvad jälle. Telefoni kalibreerimata dB-mõõtur võtab keskmist, näitab 87 dB ja hoiatab, et see on sama vali kui lööktrell. Mida täiesti usun. Mul on sellest ka foto, et te teaksite. Kaotan ära tunniskaardi; keegi ulatab mulle selle õues tagasi, kahman selle sõna lausumata, ebaviisakalt. Ainult kaks päeva eelmisest õppusest, see on uus rekord! Lubasin kolmapäeval, et ostan tööstuslikud kuulmiskaitsmed, aga kust ma teadsin, et neid on vaja veel samal nädalal!! Jälle hommikul, jälle ajal, mil peab istuma töölaua taga. Mitte kunagi pärastlõunal ega õhtul.

Aimates halvimat, et kolm on kohtu seadus, aga töönädal ei ole veel läbi, kiirustan lõunatunni esimesel minutil lähima tööstuspoeni ja ostan sealt kaitse-kõrvaklapid, Connex, Kapselgehörschutz COXT938701, võtab madalaid sagedusi maha 18 dB, keskmisi 28 dB ja kõrgeid tervenisti 36 dB. (Kõrvaklapid saab kiiremini pähe kui kõrvatropid kõrva.) Jäädvustasin täna kõrvavalu hinnaga ainult helivaljust, mitte spektrit, aga kõrva järgi (ah!) oletan, et sireen kisab kuskil 1…2 kHz kandis (1 kHz on evolutsioonilisil põhjusil sagedusvahemik, milles inime kuuleb kõige paremini), seal peaksid kõrvaklapid summutusspektri järgi maha võtma umbes 30 dB. (Poes oli elektrisaagide juures kolme sorti klappe, valisin.) Te muidugi küsite, kas see mitte ohtlik ei ole, kui evakueerimise ajal kanda kõrvaklappe; aga vaadake, kui trepikoja suletud kõlakastis on pulseeriva sireeni keskmine 87 dB ja maksimum nii 120 dB, on sellest 30 dB vähem 57 dB ja 90 dB. Esimene on nagu normaalne kõne ja teine on nagu kiljatused selle vahel.

Just sobivasti kohtub järgmisel neljapäeval meie allüksus uue direktoriga ja võtan seal selle sagedate „õppuste” teema üles. Kui oleksin käinud audioloogi juures hiljem kui anno domini 2005, võtaksid asjad veel ametlikuma käigu.

Kui poodi sõidan, helistab E, et läheks lõunale, vastan, et ei saa, sõidan ostma kõrvaklappe; kui poole tunni pärast klappidega naasen, helistan ise ja lähme. Meie aia kangelane, must paar tuba tagapool olev vabatahtlik „pritsumees”, kes mind sel nädalal on kaks korda toast välja ajanud, on ka seal, küllap tähistab, et on järjekordselt päästnud mitusada inimest surmasuust. Pean võtma meie muponautide loetelu ja kontrollima, ega neid ole mu FB-sõprade seas.