P, 3170. päev: kooliaasta, alga!

Njaa, vaja hakata tegutsema kursusega. Veeretan arvuti taga seda hetke edasi, märksõnastades tänava- ja vaatamisväärsuste nimedega 2010. a Müncheni fotosid (vt siit edasi), kust need puudu. See kestab kaks tundi. Siis skannin elektroonilise arhiivi jaoks kaks haruldast vana raamatut. See kestab veel tunnikese. Siis avastan FB-st tuvastamiseks pandud pildi võttekoha (see oli mu koolitee ääres, miks ma ei mäleta) ja hetk hiljem pätsab üks teiste lugude ümberjutustamisest elunev „sõber” selle ära, nagu oleks see tema tarkus. (re: Wait, I have a better idea. What about the Black …Adder?)

Siis lõpuks avan meili ja mida ma näen – õigemini mida ma ei näe –: eelmine pühapäev küsisin õppealajuhatajalt ilusti osalejate nimekirja, meiliaadresse ja õpinguraamatute numbreid, ja kõik eelmised 22 semestrit olen ma need saanud, aga seekord olen saanud vastuseks, et „kõige mugavam” olevat, kui ma vaataksin need e-õpisüsteemist ise. Üks sõna on puudu: „kõige mugavam mulle”, st õppealajuhatajale. Krt, nende aastate jooksul on tulnud ja läinud kolm või neli täiesti erinevat e-ee-ää-õpisüsteemi ning õige ruttu loobusin nendega jampsimisele aega kulutamast ja palusin appi abivalmid eelmised õppealajuhatajad. Millal mul seda vaja on: kaks korda semestris – algul nimekiri alla, pärast hinded üles. Õppealajuhataja, vaadake, töötab süsteemiga päevad otsa ja see on talle selge nagu silmapesuvesi. Mina ei vaja seda rohkem kui kaks korda semestris ja sellele kuluv vaev on ebaproportsionaalselt suur. Kas see on minu süü, et ülikool koondas eelmise assistendi ametikoha kui ebavajaliku?

Midagi teha ei saa, kirjutan ja küsin uuesti.

Nii et sisustan päeva hoopis sellega, et jätkan vanade slaidide skannimist. Skannimisseisu faili kuupäev on juulis 2015, aga sellest alates on lauanurgal olnud uute slaidiraamide karp. Peaks tegema graafiku, kuidas aastatega on digimisind raugenud – algul kole palju, edasi üha vähem, üks aasta jäi täitsa vahele; kindlasti on kiirus ruutjuurfunktsioon ajast nagu difusioonil. Aga kvaliteet on see-eest parem kui alguses. Skannin filmitäie (37 kaadrit) päris hästi säilinud Agfachrome’i slaide aastast 1993, peal unikaalsed kaadrid muuseumallveelaevast, mis ainult kaks kuud varem olnud veel mereväes kasutusel ja kus heljus veel täiesti autentne hais. Unikaalne ei ole muidugi fotole jäädvustamatu hais, aga see, et samal sügisel pukseeriti allveelaev järgmisse näitusekohta, kuid jäädi tormi kätte, näitusekülastajate jaoks lõigatud aukudest jooksis vesi sisse ja allveelaev läks Gotlandi kandis põhja (ärge uskuge Wikipediat; see ajab selle laeva segi teisega, mis oli 1993 veel mereväe käes; võib-olla leiti 2009). Siis vähendan fotodel müra, impordin Lr-sse, panen märksõnad ja võttekohad.

* * *

Vana Briti katselendur Eric Winkle Brown 97 a vanuses ära surnud.