N, 730. päev: BBQ

Täna on jälle pidu-pidu-pidu ehk asutuse suvine grillipidu, kogupereüritus (kuigi lemmikloomi ei paista, millest ka kunagi juttu oli). Sellele viib buss kell 16.00 ja hoiatatud on stiilis, et hilinejaid saali ei lubata, st buss saabub täpselt kell neli ja ei oota, et ennetada ummikusse sattumist. See tähendab, et päevatöö tuleb kella neljaks valmis saada ja seda on palju.

Väljun majast kaks minutit enne nelja ja summ on päris paras. Kougin välja fotoka ja teen mõne pildi.

Bussi ukse juures seisab ühesuguse soengu ja naeratusega terminoloog P ja prantsuse kolleeg S, kummalgi käes bussisõitjate nimekiri, kus iga siseneja nimi maha tõmmatakse. Tore, põhjalik ja, mis eriti põnev, dubleeritud. Nimekirja pidamine on nii tõhus, et viie minutiga on rahvas peal ja asutud telefonitsi püüdma taani kolleegi B-d, kes siiski on otsustanud minna omal käel, sest ta tabatakse parkla poole jalutamiselt, nagu aknast paistab.

Kaardi järgi on koht kohe siinmaa piiri taga, ligikaudu 20 km kaugusel, aga kohalesõit kestab üle tunni, sest kiirtee teeb ümber linna suure kaare ja bussijuht vist täpset teed ei tea, sest esiteks teeb ta viimasel suuremal ringristmikul parempöörde asemel parempöörde eel ka auringi ning siis selgub, et restorani juures on tee nii kitsas, et bussi ei saa ringi keerata (et uksed jääksid õigele poole, siis ei pea inimesed üle tee minema). Buss sõidab laiemat kohta otsides edasi ja äkki näen, et silt ütleb, et oleme siinmaal tagasi (mida näitab ka mitu bensiinijaama – bensiin on ainus asi, mis on siinmaal odavam kui naabermaades). Esimesel ringristmikul keerab buss ringi ja sõidab restorani ette tagasi. Nendin, kas keegi veel pani tähele, et buss käis teises riigis ringi keeramas.

Põhjus, miks pidu on teises riigis, on see, et aasta tagasi oli pidu siinmaal ja teenindus oli väga vilets. Nagu balti peo järgsel arutelul oli kuulda, olevat siinmaal teenindajad väga laisad ja neid ei huvita, et kui nad end pisut rohkem liigutavad, siis tuleb ka tasu suurem; nad on rahul ka sellega, mida saavad ilma tavalisest rohkem liigutamata. Probleem on see, et asutuse peo korraldamiseks peab korraldama pakkumismenetluse vms ja pakkumuse saatmine käivat siinmaa firmadele üle jõu. Nõnda siis kevadel saadeti sõna laiali, et hoidke silmad lahti, kui naaberriikides kuni 150 km kaugusel mõnd toredat grillipeo kohta näete.

Bussijuht nikerdab bussi tagaosa kuuskede ja heki vahele ning inimesed poevad välja ja jalutavad restoranini. Sulnite nu jazz'i helide saatel jagatakse laiali tervitusveinid ja teen esimesed klõpsud.

Nagu teada, võtab mu käimavedamine väga pika aja. Fotoka käeshoidmisel on selles suhtes see eelis, et võib aja veeretamiseks teha pilte, oodata paremate hetkede saabumist või seda vähemalt matkida.

Üldiselt ma eriti ei salli pildi peal poseerimist, et seiske nüüüd ritta, öelge mooooos! ja teeme pilti(*). Teisalt, et olen peo ametliku piltniku staatuses (koos leeduka D-ga, kellel on EOS 5D), siis saan teha pilte nii palju kui jaksan või mälukaardile mahub. Kavas on järgida lihtsat taktikat: tee palju pilte ja näita neist ainult parimaid. And remember to paint your trees looking like happy trees, nagu õpetas ühes The Far Side'i karikatuuris teleka kunstisaade (aga kunstihuviline enam ei kuulnud, sest kuusk oli kukkunud läbi lae talle peale).

(*) Kaks habemega nalja:

1. Mees läheb fotograafi juurde: "Palun tehke must rühmapilt!"
   "Hästi," ütleb fotograaf, "võtke end palun poolringi!"
2. Konn läheb fotograafi juurde ja selgitab, et tal suur suu, mida peaks tegema, et pilt ilus jääks. Fotograaf õpetab, et öelgu pildi tegemise hetkel moooos!, et siis suu ilusti pruntis. Aga konnal läheb ähmiga meelest ja pildistamise ajal teatab hoopiski: "Džemmmmmmmm!"

Ning peale silmade lahti­hoidmise aitab alati ka fotoka hoidmine käe­pärast ja võtte­valmis, sest ehkki inimesed ei pruugi toredast tagant­valgusest järgmise minuti jooksul liikuda, ei vehi kelner liha­tangidega kolme sekundit.

Satun sedasi algul kahe seltskonna vahele ja pisut hiljem laua äärde, kus on elavas vestluses peo DJ ning inglise kolleeg S. See vestlus kestab päris kaua ja on väga põnev ning hiljem satume ka samasse söögilauda. Saame teada, et DJ on sama isik, kes keerutas plaate pühapäeva õhtul riigipüha ilutulestikul, ja veel saame teada, klubides ei saa kogu aeg head muusikat mängida, sest siis inimesed kogu aeg tantsiksid ja ei ostaks baarist jooke ning klubil jääks sissetulek saamata. (DJ nime ei saa ma siia kirjutada, kuivõrd ma olen pähe võtnud, et ma oma heietustes täpsemaid geograafilisi andmeid ei kirjuta, aga DJ nime järgi saab need hõlpsasti leida. Nii palju küll ütlen, et Eestis on üks sama nimega ajakirjanik ning et nimi on nagu tuntud veinisort, mille „viimane täht on alla neelatud” ning et DJ on päritolult itaallane.)

Mööda ulatuslikku ümbrust (maastiku järgi võib arvata, et hoone on varem olnud vesiveski, oja on senini alles) müttavad lasteparve eesotsas nn mereröövlid (meesmereröövel ja naismereröövel – ja kes arvab, et naismereröövleid tegelikult olemas ei olnud, see hankigu see raamat [või selle eesti tõlge]), millega meenutatagu kaht seika. Esmalt see, kuidas 1995. a Ahvenamaal jalgrattamatkal sattusime purjekal Pommern valel ajal valesse kohta ja nägime, et ühes siseruumis varitseb nn mereröövel, kes kummuli laua peal „magab”, et siis sisenevate laste peale üles karata. Lähenesime ettevaatlikult ja vaikselt, nii et ta meid ei kuulnud, ja saime võtta ruumi astudes pildi, kuidas mereröövel magab laua peal kummuli, rätik peas ja kõver mõõk käes. Ahhahhaa...

Teine lugu on see, et Betty Alveri ballaad „Kaks saarlast” ei jutusta teps mitte saarlastest ehk Saaremaa elanikest, vaid pajatab ümber täiesti ehtsa saksa XIV sajandi mereröövli Klaus Störtebeckeri ja tema kaaslaste (ehk vitaalivendade) hukkamisel toimunu (20. X 1401 Hamburgis). [Allikaid otsides leian, et sellest ilmus möödunud aastal suisa artikkel, aga ülaltoodud seose leidsin Alveri ballaadi, õigemini Tubina laulu teades ja Störtebeckeri legendi lugedes ahhaaelamust saades ise.] Ent sellel lool oli ka teine puänt peale selle, mis on Alveri ballaadis. Nimelt, nagu endisaegadel tavaks, olid avalikud hukkamised rahvaüritused, mida tuldi vaatama peredega, umbes nagu praegu vabaõhuteater või suvetuurid või muusikalid, mida käiakse vaatamas ju ikka seltskonna, mitte sisu pärast. Tuli ka kogu Hamburgi raad. Kui siis kõrgeauline bürgermeister isand Kersten Miles pärast hukkamist meistertimukalt Rosenfeldilt imetledes küsis, kuidas timukas jaksas 73 pead ühtejutti maha raiuda mõõga kordagi vääratamata (oli komme, et mõõgaga hukatavad maksid timukale nn kaelaraha, et timukas tabaks ikka kaela, mitte õlga ega peaks lööma uuesti), siis kostis timukas, et pole tal häda midagi, ta jaksaks veel näiteks ka kogu raadil pea maha raiuda. Ent Hamburgi raad ei mõistnud nalja, timukas krabati kinni, mõõk kisti käest ja anti noorimale raehärrale, kes siis omakorda timukal selliste ennekuulmatult jultunud sõnade pärast pea maha lõi.

Kole asi see huumorisoone puudumine, eks ole, eriti koos surmanuhtluse olemasoluga. Ma kahtlen, et olukord võib olla samasugune ka tänapäeval: kujutlegem, et Tallinna kõrgeauline linnapea vaatab kabinetiaknast, kuidas arheoloogid kaevavad Vabaduse väljakut, ja läheb küsib ekskavaatorijuhilt, kuidas see palavaga jaksab, ja ekskavaatorijuht kiidaks, et pole ta väsinud kedagi, ta võiks linnavalitsuse hoone kah ära lammutada. Kumb juhtub – eriti kui ajakirjandust või valijaid pealt nägemas ei ole – kas linnapea hakkab naerma või jääb ekskavaatorifirma tegevusloast ilma?

Ja see omakorda meenutab loo, kuidas tekkis N. Liidu pommilennuk Tu-4. Nimelt hädamaandusid 1944 kolm Jaapanit pommitanud USA B-29-pommitajat ükshaaval N. Liitu, kus nad interneeriti ja leiti, et tore lennuk, võiks endalgi olla (USA ei andnud lendliisi raames N. Liidule raskepommitajaid ja noh, N. Liidu enda viiemootorisi Pe-8-koljateid, mille üht polku juhtis hilisem ENSV rahukomitee esimees Endel Puusepp, oli selleks ajaks järel ainult umbes viisteist). Stalin andis Tupolevile käsu lennuk järele teha (kuuldavasti esimesel lennukil koos tollkeermete ja Ameerika korrosioonitõrjevärviga). Aga kõige olulisemat ei öelnud: kas maalida lennukile punased või valged viisnurgad; teed valesti ja kindlasti lastakse maha, mõtles Tupolev. Kogenud lennukikonstruktor oli aga kaval ja esitanud selle tähtsa küsimuse järgmisel kohtumisel naljana. Stalin hakanud naerma – ja lennukitele maaliti punased viisnurgad.

Aga nüüd jätan heietused ja naasen peoteema juurde.

Kui korraldus­komitee ees­istnik saadab mind spetsiaalselt laste tegemisi pildistama ning nn mere­röövlid neid parasjagu varjutava laste­kobara seas pildi­raamatut näitavad, mõni vanem õnnest särades pealt vaatamas, märkan, kui kumalasi täis on põõsas, mille juures seisan. Muidugi tahan pilti, kus mesimumm lendab. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui peaksin kogu ülejäänud ürituse veetmagi kumalasi pildistamas – või suisa hekis istudes, nagu mõni aasta tagasi koerakoolitusel, kui algul seisin eemal ja vaatasin, aga siis leidsid teised koerainimesed, et mis ma niisama seisan, käed seljal, mul võiks parem käe otsas olla tiibeti mastif; kui aga seda nägi meie koer, siis ta muutus kole murelikuks, et mis ma seisan, võõras koer näpus, mille tulemusel pidin istuma maha, pika rohu varju, nii et oma koer ei näeks, ja piiluma sealt; ühtlasi nägin huvitavat putukate elu ja tegin paar toredat pilti. Kui pärast räägin, et mis tore, terve hekk oli kumalasi täis, ei jaga mitte keegi mu vaimustust, kuigi mesimumm on ju nii kena olevus: ümmargune, karvane, põriseb, askeldab õitel. (Ja et tänased heietused jääksid mingisugustessegi raamidesse, siis ma ei hakka nüüd vaagima, vaid ainult mainin keskaegset teadusprobleemi, kas kumalane on putukas (kuus jalga), lind (lendab) või loom (karvane).)

Siis saab põhiroog valmis. Vardas küpses kaks siga (mille lähivõte kahjuks on nii jälk, et seda ei saa näidata), millest üks tassitakse spetsiaalse laua peale telkide nurga taha ja lahatakse kahe osava noamehe poolt tükikesteks, mis siis serveerimistelki viiakse. Tore, et igaüks ei pea endale sea küljest lõikama ise või näitama kelnerile, mis tükki tahab [nagu kaks aastat tagasi kreeka pulmas, kus lambaliha serveerimise kohas oli õnneks väga pime, aga just selle koha kõrvalt, kuhu mulle lõigati, särasid lamba hambad].

Siis läheb elekter ära. Söögihoos võib silmanurgast märgata, et äkki kihutab üle rohu postini elektrifirma auto, redel aetakse püsti ja töömehed ronivad posti otsa isolaatrite vahele. (Hea muidugi, et just selle posti otsa, sest teine post on keset tiiki.)

Siis tuleb elekter tagasi ja DJ paneb muusika käima, ikka veel nii toreda muusika, et pea otsekui iseenesest kaasa nõksuma hakkab. Ent peagi vaikib pill uuesti. Peale muusika vaikib ka ventilatsioon, millest ei ole häda, sest saali suured uksed on ristselili lahti, ja olmevee pump, millest juba on, sest hädalised peavad kempsus toimetama ämbrite abil, mis küllap täideti ojast. Samas purskkaev vuliseb lõbusasti edasi. (Ja kui restorani peaks mõni rõugelane, siis oleks ta nikerdanud veskiojale valmis vesioina, selle teravmeelse leiutise, mis elektrit ei tarbi, vaid tõstab vett lihtsalt voolava vee enda käitusel ning peale selle klõpsub lõbusasti ja pritsib; vesioina tööpõhimõtte kirjeldus läheks täna liiale, kui keegi huvi tunneb, küsigu.)

Lauda tuleb veel mitu inimest, sh kaks terminoloogi ja direktor. Terminoloog M uurib DJ-lt, mis muusika talle meeldib, ja saame kuulda loo, et keegi klient olla talt kunagi küsinud, et saatku kogu tal olemasoleva muusika nimekiri, ning DJ olla talle vastanud, et kas klient on kindel, et soovib järgmised kaks kuud veeta seda lugedes. M urgitsemine, mis on lemmiklood, ei kanna vilja, ka mitte, mis on eri stiilide toppkümned. Aga M ei jäta ja küsib, mis liiki muusikat DJ tavaliselt mängib. DJ seletab, et et näiteks ilutulestikul olnud house ja muu elektrooniline muusika, mille peale M nägu vajub pikaks, aga siis DJ seletab veel, et oleneb peost ja inimeste meeleolust ning muusika võib peo jooksul võtta ootamatuid pöördeid. Kui elekter tagasi tuleb, pannakse muusika mängima ning see on lubatud viisil disko. (Ma olen saanud lõpuks jälile põhjusele, miks mulle see stiil ei istu, millest praegu ruumi kokkuhoiuks ütlen vaid seda, et sellesse on seotud lapsepõlves tüütu igasuvine külaline ja tema makk.)

Päikeseloojaku eel seltskond osaliselt vahetub: lastega pered lähevad minema ja uut rahvast tuleb juurde. Siis serveeritakse magustoit ja hakkab hämarduma. Poole kümne paiku märkan, et restorani ette hakkab kogunema inimesi, ja selgub, et need ongi esimese bussiga naasta soovijad. Ka mina olen plaaninud tulla selle bussiga (sest siis on veel lootust, et linnast saab korterisse liinibussiga). Linnas peab buss kinni jaama juures ja osa rahvast läheb maha (sh üks inglise kolleeg suisa vaba langemisega). Märkan, et alati värvikas jaamapeatuses seisab just sobilik buss ja jõuan peale.

Korteris laadin pildid mälukaartidelt kõvakettale ja kustutan parandamatu tehnilise praagi ära. Ülejäänu hulgast valin näidatavad pildid välja nädalavahetusel.