T, 721. päev: kokkupuudet saab lahustada ajaga

Hommikul koristamisele viimane lihv. Valmis.

Tööde kohta eile ametliku hindamislehe äraviimine tähendab muidugi seda, et parasjagu poolelioleva töö hinnang rajanes ainult läbivaadatud osal ja seega on hinnang väga optimistlik. Paraku jõuab täna järg järgmise tõlkija kätetööni, kes ei ole tähele pannud, et mitukümmend lehekülge on dokumendis eespool saadud läbi nn peategelast lühendamata, ja siis lajatab tabeliveeru pealkirja lähtetekstist lühendi ega suvatse seda seletada, las lugeja otsigu, eks, keda see kotib. Ja siis on hämanud kokku sellist soga, et kirjutan tagasisidesse, et kui Te täpselt ei tea, mida miski oskussõna tähendab, uurige järele, aga ärge palun pange neid huupi. Jama on selles, et dokument on juhend, milles asjatundjad hakkavad näpuga järge ajama, ja küll nemad juba asja tunnevad – see tähendab, et nad saavad suurepäraselt aru, kui tõlge on „tavaline”, st selle on kokku luuletanud inimesed, kellel ei ole teemast õrna aimugi (ja mis veel hullem, ei tee midagi, et seda vajakajäämist leevendada).

Ehk siis ma olen kinnitanud allkirjaga, et töö on kõlbulik, kuigi tänane kogemus näitab, et ega ikka ei ole. Seda siiski ametlikule hinnangulehele märkisin, et see välistõlkija seda teemat tõlkida ei tohiks.

Siis prantsuse keele tundi, kus saab teada, et eksami grammatikaosa on samadel teemadel kui kontrolltöö (nüüd siis tean, mis osi põhjalikumalt uurida, nagu mul oli kontrolltöö eel ettekujutus, et subjunktiivi, tingimuslauseid ja kaudset kõnet ei tule, mis oli väga vale).

Tunnis algul loeb õpetaja grammatikaasju, seekord tohime ka üles tähendada. Sloveenist on kahju, sest kuigi ta vaikib küsimuste peale samamoodi nagu mina, ei tunne ta ära passé composé'd, mis on nii vana grammatikateema, et see on pähe kulunud. Kunagi sloveen kinnitas, et ta õppivat prantsuse keelt iga päev tunni. Vahepeal jätab ta välimus mulje, et õpetaja peaks muret tundma ta terviseseisundi pärast.

Aja futur proche'i kohta arvab õpetaja, et ega see tulevik ei olegi, see on tema arust rohkem nagu olevik.

Siis kuuleme ettekannet teatud suure euroasutuse toimimisest. Siis vaheaeg (võileib ja teave, et tavaliselt värvitud silmadega sakslasel on ka naine, jaapanlanna – järeldan, et nende poeg omandab emalt sellise jaapani keele, mida räägivad jaapani naised – Jaapanis saaks sellega kahtlemata palju nalja, kui mees räägib nagu naine). Pärast vaheaega teine ettekanne, CO₂-heite probleemidest.

Esimene ettekanne on lühike ja selle esitab tavaliselt vaikiv maltalane. Teise esitab rühma üks kolmest õppurist, kes suudavad prantsuse keeles lobiseda (itaallane). Arutelus saab paljudele kursusel kõlanud huvipakkuvatele väidetele (nagu kas kana on emane, kas Strasbourgis voolab Maas või Thames või kas ripp- ja talasillal on vahet) lisa: nagu et Hiinas elab 3 mrd inimest ja et puud toituvad CO₂-st ja et mis gaasid tekivad metaani põlemisel: „CO₂ ja mis see teine oligi? ...Hapnik?” – ning mõningaid muid VII klassi keemia tasemel ülesleidusi (nt tekitab suurt segadust metaani duaalne olemus (kasvuhoonegaas ja kütus)), mille esitajateks on soliidsed investeerimispankurid või kohtuametnikud, mis kokku on muidugi paras koomika.

Siis tulema ja üle lennujaamaesise songermaa lennujaama (lennujaama projekteerijaile on jäänud märkamata asjaolu, et lennujaama võiksid saabuda ka jalakäijad, näiteks mõnesaja meetri kauguselt hotellist – ainus lennujaamast väljuv kõnnitee viib maa-alusesse parklasse), kus ootab külla saabunud E. Bussis arutelu üldse inimrumaluse ja konkreetsemalt tõlkijate napi silmaringi ja mõtlematuse teemal, muuhulgas meenutades masintõlget harrastanud tõlkija küsimust „kas ma olen need kaheksateist aastat siis kõik valesti tõlkinud või?”, millele ma jätsin tookord vastamata, sest ei tahtnud öelda, et jah. Etlen parimaid viimase aja tõlkeleide, mida ei ole olnud mahti siia üles tähendada.

E toob kingiks eestikeelse prantsuse keele grammatika, mille üle rõõmustan ja mille kavatsen mõistagi võimalikult kiiresti läbi töötada. Ometi ükskord on arusaadavalt ära seletatud, mida miski vorm tähendab! Ja isegi seda, mis see eesti keeles oleks. Prantsuskeelses grammatikaraamatus on seletused parimal juhul umbes üks lause pikad (mõnel juhul saab aimu näitest, aga harva), õpetaja suurt ei seleta, miks on nii ja mitte naa, küsida ei oska, ingliskeelsest prantsuse grammatikast olen välja kasvanud. Näiteks subjunktiivi kohta oli mul algul arvamus, et eks see ole umbes sama kui saksa konjunktiiv, aga saksakeelse grammatikatabeli subjunktiivilõik algas lausega, mis teatas, et prantsuse subjunktiiv ei ole sama kui saksa konjunktiiv, ehk siis tagasi nullpunktis.

Vein on novembris Saksamaalt ostetud Weisser Burgunder, mis on üpris magus, kuigi sildil on kirjas trocken. Ju siis viinamarjade magusus. Film on Keeping Mum, selle järele „South Parki” osa Helen Keller! The Musical.