Alles üleeile kirjutasin koobaltist ruudus (Co2). Täna jõuan sööklasse ja näen oma silmaga, et indeks on nihkunud õigesse asendisse, kuigi ega Co CO-ks muutunud ei ole. Tulemuseks on seega diatomaarne koobalt (Co2), järjekordne murrang keemias. (Kes ei mäleta, siis koobalt on metall ja metallid on tahkes olekus mitte molekulidena, vaid kristallvõrena. Võib-olla on Co2 gaas, kes seda muidugi teab, kui koobalti aatomi ehitus üldse laseb kahest aatomist koosnevat molekuli moodustada. Koobalt peaks aatomi ehituse poolest olema enam-vähem samasugune kui raud ja nikkel; Co2 olemasolu korral peaks olemas olema seega ka diatomaarne raud Fe2 ja diatomaarne nikkel Ni2. Oh jah.)
Eile õhtust saati murran teist ülipikka dokumenti ja täna juhtub see erakordne asi, et kirjutan toortõlke väljatrükile (ma parandan üldiselt arvutis, aga märgin vead paberile, pärast hea vaadata) „jee!”, nimelt kui tõlkija on kirjutanud teatud keerukal komakasutuse juhul koma õigesti. Seega on selle dokumendi tõlkinud teine inimene kui eelmise, kellele käis kirjavahemärkide korrektne kasutus üle jõu (eriti komakasutus des-lauselühendi ja hõlmatud kõrvallause korral). Kohati on lausa mitu lauset, kus ei pea muutma midagi. Jutt on kah pisut ladusam (või siis olen asjadega juba nii tuttav, et ei pea enam nii palju järele uurima kui eelmine kord).
Viimasel minutil poodi.
Piltide skannimise järg on oktoobris 1992. Negatiividest on skannimata ainult pisut üle saja filmi maist septembrini 1992 ja juulist 1996 juunini 2000 ning märtsis 2005. Osad negatiivid (pulmad, juubelid, matused) ei ole mu käes ja lootus neid skannimiseks laenata on kaduvväike, tuleb skannida paberpiltidelt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tere!
Aitäh vikerkaare-nõuande eest. See konkreetne vikerkaar vist lihtsalt ise tahtis pildi peale jääda :)
Kirjutasin küll vastuse ka oma blogisse, aga siin tahtsin lisada, et meie perest loeb seda blogi lausa mitu inimest ja oleme mõtelnud, et kirjutajal on ilmsed väga head kirjanduslikud kalduvused - võiks äkki raamatu peale mõtelda. Nii palju siis narratiivist.
Kas vanade diapositiivide skännimiseks ka mingisugust väiksemat lihtkodanikule mõeldud odavamat skännerit on olemas (tavafotode skänneriga ei tule välja)?
Aitäh vastu!
Edasi pikk vastus.
Ise skannin täiesti tavalise skanneriga, millel oli kaasas 35 mm filmi skannimise lisaseade (valgustab filmi läbi ja samas surub filmi vastu klaasi; aga mul on ka 96 kaadrit laifilmi (9 × 6 cm), mida sellega skannida ei saa). Slaidide skannimiseks võtan nad raamist välja, mis ühtlasi annab soodsa võimaluse raamida seni Salvo kobakates raamides olnud slaidid ümber õhukestesse CS-raamidesse (CS-kasseti eelis on see, et slaidid ei kuku sealt välja ja kassetti mahub 100 slaidi). Kodumail on ka projektor, mis slaide seinasuurusena näidata suudab.
Skannimisel timmin üldiselt heleduskõverat (nt helendeid tumedamaks ja varje heledamaks), kohati ka värve (skannimistarkvara ei pruugi õiget valgetasakaalu ise saavutada), tarkvara eemaldab tolmu ja kriimud. Praegu kulub ühele negatiivikaadrile aega 2 minutit, varem kulus 4 (slaidile kulub pisut rohkem, kuivõrd tuleb võtta raamist välja ja pärast tagasi panna ning kui vana raam oli lahtikäimatu või muul moel sobimatu, siis vanal raamil olnud teave ümber kirjutada uuele). Skannimise eesmärk on saada analoogmaterjal digikujule arvutis vaatamiseks ja hädapäraseks printimiseks; analoogmaterjali ära visata plaanis ei ole, mistõttu vorming on umbes 1600 pikseli pikkuse pikema servaga JPEG-kujutis. Skannimisteravus on enamasti 1200 dpi (parimatel piltidel ka rohkem); üldiselt on veneaegsete ilmutite korral filmi teravus umbkaudu 2400 dpi, st sellest palju teravamaks minna ei saa, 3200 dpi juures on tera juba hirmsasti näha.
Veerand sajandit tagasi alustatud filmide ja kaadrite nummerdamise süsteem on ajahambale hästi vastu pidanud (filmidel oli läbiv nummerdus, kaadrid võttejärjekorras [ühes mu kaameras jooksis film lõpust ettepoole]) ja seda saab lülitada skannitud failide nimedesse (failinimes on praegu filmi- ja kaadrinumber, võttekoht, kaadris olevate inimeste nimed või muu oluline teave, kui see ära mahub).
Slaidide skannimiseks on olemas ka kiiremaid profiseadmeid, mis skannivad otse raamist. Probleem on selles, et raamis ei ole slaid täiesti tasapinnaline; vastu skanneri klaasi vajutatuna on. Mäletamisi on olemas isegi projektor, mis väljutab kohe elektroonilise kujutise (projektoritel võib olla olemas vanast ajast optika, mis lähtus kuuma käes kaardunud slaidi kujust: isiklik Leica Pradovit P150 suutis käsitsi teravustatud slaidi hoida automaatselt teravana ka pärast slaidi plõksumist kaardu asendisse). Professionaalsed slaidiskannerid skannivad kiiresti ja ilmselt vahetu juhtimiseta, st pilte (nt TIFF-vormingus) on vaja hiljem järeltöödelda.
ORWO slaidi pruuni tooni kompenseerida ei ole mul õnnestunud. Võimalik, et põhjus on selles, et slaidid olid enamasti alavalgustatud.
Slaidide dünaamikavahemik on negatiiviga võrreldes väike, mis tähendab, et kui slaid on ala- või ülevalgustatud, siis selle tarkvaraline päästmine normaalseks kujutiseks on raske, kui mitte võimatu: kui vari on must, siis vari lihtsalt jääb mustaks, midagi sealt välja ei tinista (mida võib juhtuda negatiiviga, nt leidsin omaaegsetes negatiivimärkmetes tühjaks (st valgustamata) tunnistatud kaadritelt harukordseid võtteid, nagu vend tantsimas mõõkade tantsu ning järgmises sama „tühjas” kaadris mina istumas puuriidas ja aerutamas). Isiklik skanner saab hakkama hõreda kujutisega (st alavalgustatud negatiiv või ülevalgustatud slaid) paremini kui väga tihedaga, kuigi, jah, ülevalgustatud slaidist suurt asja enam ei saa.
Tänud!
Kopisin selle pika vastuse endale ära ja hakkan nüüd "seedima". :)
Kena jaaniaega!
Post a Comment