Lõuna ajal käin Kirikmäe haigemajas uurimas, kus saab vaktsineerida. Muidugi mõista on siin kohane meenutada eesti esimese kultusfilmi „Noored kotkad” (1927) mõningaid vahetiitreid:
stud. Tammekänd: Kus ma olen?
Tohter: Haigemajas – olge täitsa rahulik!
Tammekänd: Kas siin habet saab ajada?
Ja nõnda olengi täitsa rahulik. Kõnnin kohale, räägin valvelauas jutu ära, juhatatakse polikliinikusse (mis on sama koridori peal kui traumapunkt, ainult et traumapunkt on tagapool, las inime kõnnib, eks ole).
Esimene küsimus niidab: „Mis on teie isikukood?” – Püha müristus, kust ma seda mäletan! Küsitakse sünniaega. Tükk aega klõbistatakse, siis selgitan, et olen olnud terve nagu purikas ja pole siinmaal enne arsti juures käinud, küllap mind seepärast süsteemis ei ole.
Vaktsineerimispassi keerutatakse pikalt ja laialt käes ning muidugi läheb käest kätte edastamisel kaotsi oluline teave, et sinna juba märgitud, seega saadud vaktsiinid on manustatud hoopis teises riigis. Nimelt saan lõpuks teada, et neil saab vaktsineerida küll, aga ainult teetanuse vastu, sest eks nad ole rohkem nagu traumapunkti polikliinik, tuleb minna ikka erapolikliinikusse.
Niisiis tulen tagasi, võtan südame rindu ja helistan polikliinikusse, mille numbri andis neljapäeval personaliosakonnast O. Viivitus johtus asjaolust, et mu perekonnanime, nimede eestistamise kampaania ajal vanaisa võetud, eestlasele arusaadava, aga välismaalasele loetamatu ja arusaamatu perekonnanime telefonis deklameerimine on asi, mida ma üldiselt väldin. Toru teises otsas saadakse must väidetavasti aru ja saan aja homseks. Kui nime küsitakse, üritan meenutada foneetilist tähestikku. Mul oli kunagi lauasahtlis rahvusvahelise (NATO: Alfa-Bravo-Charlie-Delta), saksa (Anton-Bertha-Cäsar-Dora), prantsuse ja igaks juhuks ka soome foneetilise tähestikuga spikker, aga täna ma seda ei leia ja nii deklameerin siis esimeste ettetulevate sõnadega, mis ilmselt on segu NATO ja saksa tähestikust. Polikliinikust öeldakse, et eks näis, kui vaja, siis kohapeal selgitate.
Siis kiirelt lõunal. KAD-maja fuajeesse on pandud keskkonnanädala raames loodust meenutama tagajalgadel kõrguva kodiaki karu topis või makett (nagu Internet teab kirjutada, on kodiaki karu ladina nimetus Ursus arctos middendorffi pandud baltisaksa loodusuurija Alexander Theodor von Middendorffi järgi, kes olnud küllap eesti soost, sest ta ema neiupõlvenimi oli Jürrisohn) ja hoovi peal näidatakse, kui toredaid jalgrattaid on olemas – meenutagem mõttetarka Eric Th. Cartmani:
I hate hippies! I mean, the way they always talk about "protectin' the earth" and then drive around in cars that get poor gas mileage and wear those stupid bracelets - I hate 'em! I wanna kick 'em in the nuts!.
Lõunalt otse tõlkekvaliteedi loengule, millest ootan paljut (on lubatud rääkida tõlkekvaliteedi kvantifitseerimisest, millest huvitun muu hulgas akadeemilisel eesmärgil), aga selleni sisuliselt ei jõutagi. Hea, et telefonis on Interneti-ühendus, sest vaheajal meenub, et ega ma ei tea isegi seda, kus asub linnaosa, kus homne polikliinik asub. Meeles on arsti ja linnaosa nimi, kusjuures arsti nimi on sama kui ühe linnalähedase küla nimi. Leian kümne minutiga, sealhulgas ka kaardilt. Õnneks on palju lähemal, kui arvasin, äkki jõuan lõunatunnil ära käia.
Loengu enda kvaliteeti näitab ilmekalt kohalolijate hulk: I poolde hilinejatel ei ole kuhugi istuda, tuuakse toole juurde; II pooles on vabu kohti küll ja küll. Paljud istuvad käsipõsakil, mis on halb märk. Vaheajal pajatab hollandi kolleeg M itaalia kolleegist A-st (hoolikalt ringi vaadates, et A-d ei oleks kuuldekauguses), mida see tegi enne ja pärast Hollandi–Itaalia jalgpallimängu: enne olevat praalinud suure suuga (eks Itaalias ole jalgpall ülisuure au sees, meenutagem mu Euroopa rahvaste särki, kus itaallane mängib jalgpalli, ja võikavõitu lugu raamatust „Eesti idapataljonid Idarindel”, kus Volhovi jõe ääres olnud itaallased tegid omal moel venelastele selgeks, et pühapäev ei ole sõdimiseks, vaid jalgpalli mängimiseks). Pärast Hollandi–Itaalia mängu (3:0) olnud aga A madalam kui rohi ja imelikult vaikne.
Õhtul on kino, Läti dokumentaalfilmi The Soviet Story siinmaine esilinastus. Film peab olema hea arvestades, millise tulise vastuvõtu sai see Moskvas.
Aga kinno ma ei jõua, toimetan oma pikka dokumenti.
No comments:
Post a Comment