R, 731. päev: jälle reede

Kolleegid on seda meelt, et mu tule ja tõrva tagasiside eest võiks tõlke ikka kõlbmatuks nimetada. Olen skeptiline, sest kahju küll, see rong on läinud. Kolleegid soovitavad küsida välistõlkijatega suhtleja käest igaks juhuks üle. Küsin ja saan teada, et nii ongi.

Selgitan lõpuks välja, millal on juulis sobiv auk, kus saan puhkust võtta. Esitan puhkusetaotluse ära. Küll on tore, et seda saab teha mõistlikul viisil vastavalt vajadusele ja kokkuleppele, mitte Eesti kombe kohaselt rangelt jaanuaris.

Õhtul jõuan sel nädalal esimest korda poodi, Kõrgmetsa maksimarketisse. Söögikraami lisaks ostan kolm filmi, üks neist The Messenger (1999), mida Jeanne d'Arci kummardajad peavad suisa pühaduserüvetamiseks, et mis hull ja mis vägivallale õhutamine, kui peeti ju isegi pühi sõdu ja kõik oli korras. [Kunagi kirjutasin näidendi, mille üks pilt toimus Madisepäeva lahingu järel, kus raudrüütatud piiskop Albert (koos teda õlitava läti abilise Vekoga), kroonik Henricus ja Taani kuningas Valdemar kohtusid vürst Vjatško ja selle papiga ning arutasid Eesti edasist ristiusustamist, mille lõpuks olid kõik maani täis ja Vjatško võttis Lembitut itkevad naised tantsima; seal nimelt oli piiskop Albertil „lunastaja omast käest” ehk krutsifiks, mida sai vajadust mööda kasutada kaheteralise kirvena – ja Alberti kinnitusel oli seda vajadust issanda riigi laiendamisel väga palju.] Samas arvestades seda, et üks neist raamatutest, mis mu arusaama maailmast on kõige rohkem muutnud, oli psühhopatoloogia õpik, on filmis äratundmishetki mitmeid. Ja see peaks olema ka kaunis kõnekas, et pühakuks kuulutamiseks kulus viissada aastat.

Aga viidatud arvustusega võib selles suhtes nõustuda, et Orléans'i piiramisel on inglastel veidraid relvi – ning nagu Internetist leian, oli Orléans'i linnamüür piiramise ajal kolmandiku väiksem, kui filmis näidatakse (viimane laiendus toimus mõnikümmend aastat hiljem). Enim häiris selles autentsusetaotluslikus filmis see, et teine kirik, kuhu Jeanne tüdrukuna (u 1420) satub, on uusaegse sisustusega; altarinikerdustes ei paista gootikat kuskilt otsast.

Ja kui film ning meeleolu taastamiseks üks jagu „Isa Tedi” otsa saavad, asun valima eilse peo pilte: mis peavad tulema kindlasti, mis natuke vähem kindlasti ja mida tingimata vaja ei ole. Et enamik pilte on JPEG+RAW-vormingus, siis saab neid hõlpsasti töödelda (meenutagem, et JPEG-pildi dünaamikavahemik on 2⁸ = 256 korda [8 oktavit, heheh] ja RAW-pildil 2¹⁴ (ehk 14 oktavit) = 16 384 korda ehk JPEG-pildist 64 korda rohkem). Suur osa pilte vajab heleduse kõpitsemist (palju on vastu valget ja ma ei kasutanud täitevälku) ning värvustasakaal tahab sättimist (nt päikeseloojangu järel läks valgus kiiresti kollasest siniseks ning inimesed, sh ühel pildil mu rumeenia toanaabrist, tema elukaaslasest ja teisest rumeenia kolleegist koosnev kolmik, on kõik näost sinised, nagu oleks päikese silmapiiri taha vajudes äkki saabunud käre pakane. Aga ka seda saab timmida, kuigi võtab koletu aja.