P, 705. päev: du riechst so gut

Skannin negatiive (järg on 1993. aasta suves) ja vaatan ära hulk aega riiulil lebanud filmi Perfume, mida kunagi mingi rongi- või lennukiistme taskus olnud ajakiri taevani kiitis. No pidavat olema ajaloo kalleim Saksa film. Selles ei ole küll tuhandeid kappavaid statiste ega soolast tehtud lumevälju nagu mõnes muus ülikallis Saksa filmis, vaid enamik tegevust toimub pimedas (nii et päeval suurt eriti ei näe, mis ekraanil toimub). Hulk aega on mul tunne, nagu oleks peaosaline üks sarja The Office näitlejatest, aga eksin. Võigas lugu, aga huvitavalt tehtud: eriti püüded edasi anda lõhnu filmi kui vahendiga, kus edasi saab anda ainult pilti ja heli.