L, 704. päev: päkapikumail

Hommikul tore pildistusretk Iluslinnast (buss, rong otse õllelinna, teine buss) läbi Möldrioru Mäekülla.

Võtted toimuvad kas käelt või siis järgmise protseduuriga:

1. Statiiv vajalikule kõrgusele üles.
2. Statiivijalad kindlatesse kohtadesse.
3. Statiiv loodi.
4. Statiivipea loodi.
5. Fotokas statiivi külge.
6. Kompositsioon paika. Vajaduse korral nihutan statiivi ehk tagasi 2. ruutu.
7. Tehnilised asjad korda (säriaeg, ava, tundlikkus, autofookuse anduri valimine jt).
8. IR-kaugjuhtimispult ja -vastuvõttur püksitasku aasa küljest lahti.
9. Vastuvõttur puldi küljest lahti.
10. Vastuvõttur fotoka külge.
11. Teravustamine.
12. Pilt.
13. Vastuvõttur fotoka küljest lahti.
14. Vastuvõttur puldi külge.
15. Vastuvõttur ja pult taskusse ja aasa külge.
16. Fotokas statiivi küljest lahti ja kaela.
17. Statiiv kokku ja õlale.

Nii mõnigi kord juhtub, et alles järgmist pilti tehes märkan, et objektiivi optiline stabilisaator ununes sisse (see peab statiivil olema väljas), mistõttu kogu protseduur kordub. Nii ei ole midagi imestada, et esimese 3 km peale läheb ligi 4 tundi. Kui vähegi võimalik, pildistan käelt (ja napi valguse tõttu juhtub paar apsakat sügavusteravusega).

Ilm on pilves ilma ja tugevas vines ilma vahepealne. Proovin algul varjus ilma seadet (mis suurepäraselt toimis möödunud pühapäeval samalaadsetes oludes), aga tulemuseks on jõledad sinised pildid. Pilves ilma seadega tuleb soe valgus. Vahepeal on umbes pooleks tunniks pisut udu, mis annab metsapiltidele vajaliku sügavuse.

Inimesi kohtan vähe, kuivõrd nendele kanjonitele autoga hästi ligi ei saa ja tuleb kõndida vähemalt kilomeeter. Kolme koera kohtan, aga et kaks neist annavad haukumisega endast kaugele märku (on hommik ja nad jooksevad lahti), siis jõuan fotoka enne igaks juhuks statiivilt maha võtta. Üks on sõbralik noor saksa lambakoer, teine sõbralik koleeriline Jack Russelli terjer. Pärastpoole kohtan (paela otsas) koera, kelle tõu arvan olevat umbes nagu argentiina bokseri, kui selline on olemas. Teda paelub objektiivist kostev surin, ta algul peaaegu roomab objektiivi poole vahtides, seejärel minust möödununa tormab mind lakkuma, aga pererahvas on tugevam.

Iluslinnast laskuvas kanjonis on ojades vesi täitsa sees. Iluslinna puhastusjaamast on kilomeeter allavoolu iga oks ja kivi kaunistatud laguneva WC-paberiga – pruuni laguneva WC-paberiga, täpsustan – nii et meenub Beavis ja Cornholio ja tema igavesed T.P. otsingud. Edasi on ojavulin paberi ära lagundanud.

Möldriorust Mägiküla poole tõusvas kanjonis (õigemini see kanjon on ainult paarsada meetrit pikk, kusjuures Iluslinna poolne kanjon on ligi kolm kilomeetrit) on oja täiesti kuiv.

Ja muidugi mõista käin korra käpuli kah. Ega ma olnud viitsinud panna jalga matkasaapaid, sestap ühel vettinud kaljul kaob maapind jalge alt ja ma teen fotoka lömastamise vältimiseks õhus akrobaatilisi pöördeid, enne kui põlvili ja sõrmenukile maandun. Hulk aega ei saa aru, kas sõrm on terve või mitte; siiski on terve. Püksipõlved (mis said väiksema paugu kui sõrmenukk) on vetikarohelised.

Mägikülas ootan ligi pool tundi bussi, loen (etoloogia õpik) ja eemaldan pükste küljest määrdunud põlvedega sääreosad (neil pükstel käivad sääred ära). Edasi bussis tavapärane uni (ma ei ole seda suunda vist kunagi sõitnud nii, et ma linna sisse sõites ei magaks), hiljem kogu fotokolaga poes. Siis pesen püksisääri, õnneks tuleb vetikaroheline hästi välja.

Ja nüüd siis mõningate piltide galerii.



Ning see, et statiivilt pildistades peaks pildiotsiku akna sulgema, meenub alles järgmise nädala teisipäeval.