N, 702. päev: on pime öö

Hommikul äike ja kaks korda polaaröö (nii pimedaks läheb, et bussis pannakse tuled põlema).

Bussipeatusest näen, kuidas joodiknaaber leiab, et naabermaja prügikastid on liiga kõnnitee peal, ja asub neid kolinal rohkem õue poole nihutama. Hea, et mitte prügi sortima.

Hommikukohvil kolleegidega läheb jutt ülikooliaegsete eksamite peale, millest mul on meenutada markantseid juhtumeid kadund Siirde ja veel tegutseva õppejõu T eksamitelt – vastavalt see, kuidas rühmaõe A vastates jäi Siirde magama ja A arvas, et Siirde suri ära, ja Siirde kuulus lisaküsimus „thääkige mulle athothoonitht” ning see, kuidas ma T eksamil sain teada, et kursusel oli ka õpik, mille kohta esitatud lisaküsimusele „nimetage ahjus olevad neli gaasi [süsihappegaas, hapnik, lämmastik, veeaur] ja nende mustusastmed [st kuidas need soojust kiirgavad]” vastasin huupi ja õppejõu reaktsiooni lugedes. Ja siis muidugi ka T esimesest loengust kuulsat lauset „ja siiz hjeidetakse suitsu gaazid jaara korstnjasse” ning seda, kuidas T õpetas, et kui te kunagi tööstusesse tööle lähete, siis ärge kunagi kasutage denatureeritud piiritust, sest ärajoodud piiritust asendada on tunduvalt lihtsam kui mürgitatud töötajat. Ning ka seda, kuidas rühmavend Robertiga keevkihiaparaadi praktikumi järele tegime ja tahtsime näha, kas tekib loengus nimetatud kaasakanderežiim, kus muidu torus lõbusasti üles-alla karanud jublakad õhuvoolus minema kanduvad, ning mida mahuarvesti ähvardava undamise peale karjudes kohaletormanud T seepeale arvas (ta ei tauninud meie teaduslikku huvi).

Õhtupoole jagan rulluisuhuvilisele kolleegile teadmisi siinkandi uisutatavatest rattateedest.

Teen päev läbi pisikesi toimetuspudinaid. Esialgne plaan oli lahkuda varaseimal lubatud kellaajal kell 16.30, aga satub ette ülipikk tšehhi keemiakaupade loetelu, mille tõlkija on üritanud hoolikalt kasutada sõnastikke (taimeliikide nimetuste otsimist ladinakeelse nimetuse järgi ta ei tunne) ja klassifikatsiooni, mille eesti tõlkijad ei ole vahet teinud näiteks hüdraadil ja hüdroksiidil. Ma ei taha seda pooleli jätta ja nõnda saan õhtule alles kell 18.45. Majas on tulemas järjekordne investorite kongress, seekord on fuajee poolitatud tõkkega ja kahe poole vahel on turvaväravad, millest mul tuleb läbi minna, sest peauks pannakse kell 18.00 kinni ja välja saab ainult valveruumi kõrvalt uksest. Õnneks paistab, et sellisel kellaajal ei ole väravad enam sisse lülitatud (mul on kingad, mis panevad turvaväravad alati hõiskama). Huvitav, kas väravad on selleks, et kontrollida, et investor tuleks ikka täis tengelpungaga? (Nagu „Simpsonite” vist selles jaos, et NRA koosolekule ei saanud muidu, kui et turvavärav pidi avastama tulirelva.)

Kodakondlased on aru saanud, nagu oleks arenguvestlus koht, kus öeldakse, kas mu tuleval aastal lõppevat lepingut pikendatakse või mitte. Tuleb selgitada, et see protsess ei ole lepinguga kuidagi seotud ja kestab kaks kuud, arenguvestlus on alles algus ja lõpliku dokumendiga lihtsalt tõdetakse, mis arengujärgus ma olen. See on ütleme nagu inimarengu aruanne, mis arengut ennast kuidagi ei mõjuta.

Kirikmäe prismast süüa ja kaks allahinnatud filmi. Üks osutub olevat ainult prantsuse keeles, teise (Keeping Mum) karbil eraldi märkust ei ole, et oleks ka inglise tekst, mille üle ma pisut muretsen, aga õnneks siiski on. Ka seal filmis on Rowan Atkinson kirikuõpetaja, aga üpris tõsises rollis. Tore film, must huumor. Kuigi sisu on etteaimatav, on näitlejatöö suurepärane.