P, 698. päev: Is there another path down to the river?

Erinevalt eilsest, mil kraadiklas lubas vihma (mis lõpuks tuligi), lubab täna päikest. Nõnda siis pakin asjad ja leian, et Mäeküla buss käib ka pühapäeviti ning sinna saab maja eest 59 minutiga. Mäekülast kahel pool on toredad pildistamisväärt kanjonid, oja põhjas; Iluslinna pool koguni kaks, eriti tore on tagumine, kui ojas vähegi vett on (aga et Iluslinnast ärasaamine on nigel, siis oleks sealt tagasitee Mäekülla liiga vaevarohke). Mõtlen, et otsustan alles kohapeal, kumba kanjonisse lähen.

Mäekülla sissesõidu eel märkan, et asulasildi all on lisatahvel, mis kuulutab, et see küla on kahe asja küla, esimest ei mäleta, teine on kultuur. Hmm, imestan, ma ei tea seal olevat ühtki kultuuriasutust, kaardi peal ka ei ole.

Siis jääb buss seisma ja eestaknast paistab lähenev vägi. Silmapilguks arvan, et on toimunud pingviinide invasioon, aga siis näen, et see on rongkäik, mille ees on valgete särkide ja mustade kuubedega orkester, mis tammub küljelt küljele vaarudes üliaeglaselt. Rongkäik täidab täpselt kogu ainsa külatänava. Et buss jäi seisma otsapidi peatuses, vajutan peatusenuppu ja väljun.

No kust ma võisin aimata, et see pühapäev on just see ainus päev terves aastas, kui Mäeküla rahvas tassib kahe orkestri saatel külakiriku puusliku välja tuulduma, samuti papi, kes on välimuse, kulla-karra ja ilmselt ka ea poolest samasugune kui puuslik, ainult et kõnnib omal jalal? (Tõsi, nii aeglaselt, et isegi lapsed peavad teda järele oodates venitama.) Teisalt eks võib ju külarahva teguviisist aru saada, eks muidu tule toonesepad ja koid sisse. Pleekimise vältimiseks hoiavad poisikesed nii kuju kui ka tagapool papi kohal tikitud palakat.

Asjaolu, et kogu külarahvas on rongkäigus, tähendab seda, et tänava ääres ei ole kedagi peale kokku kuue saksa turisti, kes ilmselt peatuvad külaäärses kämpingus ja on seda ilmaimet vaatama tulnud. Ruttan rongkäigust mööda, rongkäik heidab mu poole vaenulikke pilke: küllap et miks ma ise frakis ei ole, vaid hallis fliisis ja selle alt vilksatavas Homersapieni T-särgis, või miks ma nende hunnitut kultuuriüritust ei pildista, kui juba õlal statiivi vean.

Kui Mäeküla keskel fotoka siiski välja kougin ja filtri ette keeran, et teha pilt karjamaa vaatega, hakkab vanurihäälne kirikulaul ja seejärel pasunakoor ja kauge trummimürts justnagu jälle lähenema, aga küljelt. Nagu pärast kaardilt näen, ega sealpool muud tänavat ei ole kui see, mis viib küla reovee puhastusjaama; et peatänavaga rööpseid tänavaid ei ole, siis peab rongkäik rööpseks kõnniks ületama heinamaa, aga kui ma pisut hiljem jõuan sama heinamaa teise serva, siis ma seda vaatepilti kahjuks ei näe.

Küla keskel on peatänav palistatud lippudega nagu hundijahis. Mul tekib muidugi mõte, mismoodi on lipud maa küljes kinni, ja näen rabatuna, et sillutise sisse on pandud spetsiaalsed pesad nagu mõnes lumises riigis kõnniteeäärekivide vahele tokkide jaoks, mille järgi saab sahajuht näha, kus on ootamatult sadanud lumevaiba all sõidutee ja kus ei ole. Pildilt hästi ei paista, aga iga rauast toki otsas on umbes sõrmejämedusest kantterasest rist. Seega paistab tegu olevat iidsete korduskasutusega riistapuudega.

Aga lõunapoolses kanjonis on tore.

Kokku teen ligi nelja tunniga umbes 130 pilti (sh õige mitu pildikolmikut, millest tulevad hiljem HDRI-pildid), praak peale selle, kus näiteks jalutavad pildi peale nurga tagant ootamatult inimesed või kus unustan kaamera statiivile kinnitamisel optilise stabilisaatori välja lülitada – ma pean kleepima statiivile meenutussildi – või kus ma ei pane tähele, et pika säritusajaga võte alles käib). Pikim aeg oodata, millal inimesed kaadrist lahkuvad, on seitse minutit.



Näen karihiirt (ilmselt mets-karihiirt) ja kuulen ronka. Paar lennukit keerab lennuväljale maandudes üsna madalalt üle kanjoni. Sõrmi statiivi vahele enam ei jäta. Leian, et kaamera kolme vabalt programmeeritavat seadistust saab kasutada selleks, et sinna salvestada kaks kasutatavat seadistuserühma ja kolmandasse normaalne seadistus: siis saab vajaduse tulles normaalse seadistuse tagasi ühe nupupööramisega ja seejärel eelnenud eriseadistuse uuesti samuti vaid nupupööramisega: kui ma märkan silmanurgast, et mu jalast pool meetrit allpool ojaservas askeldab lehtede sees karihiir, ja tema pildistamiseks fotoka statiivi küljest lahti võtan, no arvake, mitu praakpilti tuleb, enne kui saan fotoka normaalsesse seadistusse tagasi! Karihiirel on lehtede sees ja all palju tegemist, ei pane välkumist pahaks.

Veel leian, et kaamera Live View-funktsiooni saab kasutada kompositsiooni timmimiseks olukorras, kus pildiotsikusse vaatamisel võiks kaela murda. Samuti näitab ekraan pidile tulevat säri ega pea alavalgustust arvama tunde järgi.

Olen pisut veskikivide murdmise koopas ja siis sealt allavoolu (ojas on vett väga vähe) kuni võsa alguseni (kus kitsas kanjon lõpeb), siis tulen tagasi ja lähen koopast ülesvoolu, mis rada kuulub kohalikule, mitte enam riiklikule matkateele ja on seetõttu ka vastavalt halvemas seisus – ojakaldad on rohus ja nõgeseis ning palju on suuri sääski. Oja üleval otsas on ennist mainitud puhastusjaam, mida maastiku iseloomu tõttu võib näha ja ka haista töötamas. Kondan pisut metsaservas ringi ja siis bussi peale. Ajab üles vihaseid pilvi ja pääsukesed lendavad madalalt. Palav on. Bussis on samad vanurid kui hommikul minnes. Linnas on soe, topin fliisi tugeva pingutusega seljakotti.

Et linnas on bussini aega 50 minutit, tulen korterisse jala, läbides bensiinijaama toidupoe. Mõtlen, et küll oli linnaisadest ettearvamatu rajada alati sumisev narkomaanide tugikeskus kohe bensiinijaama kõrvale.

Imestan, miks enamik vastutulijaid laialt naeratab, aga siis mõistan, mida – eks ikka särki, millel Homer Simpsoni evolutsoon (Monkius eatalotis – Chimpus imbecilus – Ape-is stupidius – Neanderslob – Homersapien).

Skannin veel pilte, küll olid ikka vanasti talved lumised! Talvepilte on nii palju, et kipun arvamagi, et on detsember, mitte mai.

Õhtu film on hommikuste elamuste tasakaalustamiseks „Briani elu”.