Tööl alustan päeva 10-minutise segase arvutiprobleemiga, kus viimasel hetkel ülevaatamiseks avatud valmis dokumenti ei näe. Pusin ja pusin, dokumendi tähtaeg kukub, siis hakkan kirjutama itiabisse, et mis värk, aga kuvahõivet tehes täheldan, et kuvahõive sellest aknast on siiski olemas. Kahtlane. Siis märkan, et parem kuvar on lihtsalt pime – koristaja on selle nupu vastu läinud ja selle välja lülitanud!! Tuleks panna nupu peale kaitsekate, et kogemata vastu ei läheks ja kahe liigutuse tõttu inimene enne vajutamist mõtleks.
Samalaadne mure on toanaabril, kelle kruus on igaks hommikuks jalad alla võtnud ja ümber paiknenud kööki või koguni nõudepesumasinasse. Minu lahendus oleks varustada kruus ketiga nagu keskaegne raamat või, veel parem, kleepida põhja alla takjariba ja laua peale teine, et kruusi laualt ärakäristamine nõuaks teatud jõupingutust, mille peale inimesel eeldatavasti tekib mõte, et äkki on kruus laua peal asja pärast.
Siis saan teada, et olen üks neist õnnelikest katsejänestest, kes peavad kirjutama enda 2007. aasta töösaavutuste kohta ülevaate (mis on osa arengudokumendist, mille vorm on täidetavaid osi vahele kirjutamata 17 lk pikk). Eks seda oli arvatagi, kuivõrd ma ei jõudnud paar nädalat tagasi 3½-tunnisele koosolekule, kus sellest räägiti. Siis järgneb ka arenguvestlus. Nüüd tuleb siis eelmise aasta blogisissekanded läbi kaevata ja meenutada vihjete põhjal möödunut (hea, et on, kuidas ma muidu mäletaks).
Vahetult enne seda, kui kavatsen reedesel varaseimal lubatud lahkumisajal kell 15.15 uksest välja imbuda, saabub kontollida kokku 16 lk rasket teksti, mille tähtaeg on esmaspäeva hommik ja mille on tõlkinud uus välistõlkija, kellele peab tingimata andma tagasisidet. Üäh. Kurdan lugu toanaabrile, kes naerab, et ei tasu plaane teha. Aga kes pärast naerab, naerab paremini, sest veerand tunni pärast saab ta ka ise sama portsu enda keeles ja tema plaan lahkuda pool viis on palju kindlam kui minul veerand neli.
Kui esimese dokumendi valmis saan ja tagasiside kolleegidele kontrollida saadan, arvab üks kolleeg, et mu parandus, et 25%-line suurenemine on vale ja peab olema 25% suurenemine, ei ole õige, et keelenõu lubavat mõlemat pidi. Meenub, nagu olnuks „Eesti ortograafias” väidetud siiski vastupidist, ja kaevun „Eesti keele käsiraamatusse”, mille peatükist O53 saan teada, et ühikutähiseta võiks küll öelda 25-protsendine suurenemine ja 25protsendine suurenemine (2007. a väljaandes lk 143), aga ühikutähise kasutamisel (milleks protsendimärgi võib tinglikult lugeda – ja milleta käsilolevas ülimalt oskuskeelses tekstis läbi ei saa) tuleb öelda ainult 25% suurenemine (lk 144) – mida oligi vaja tõestada... Kahtlasel viisil ei tule sellele meilile tavalist pahast tagasisidet: vast on kolleeg läinud juba koju.
Kell seitse ma enam ei jaksa (parim koht oli see, kus children and adolescents 6-16 years of age oli tõlgitud kujule lapsed ja 6- kuni 16-aastased teismelised – 6-aastased teismelised, mõtelge! rate.ee arvates kindlasti) ja lähen õhtule. Kui vaid mäletaks esmaspäeval varem kohale tulla.
Meelelahutuseks õhtul korteris lõbus film Airplane! (mis on see film, mis avas seni ainult tõsiste rollidega end ammendanud Leslie Nielseni koomikuande).
No comments:
Post a Comment