K, 701. päev: size does not matter

Suve puhul tõuseb päike kole vara ja nõnda ärkan juba pool kuus selle peale, et on täitsa valge. Magan edasi ja maadlen pärast kelladega, saamata aru, mis siis kell ikka on (arvan olevat tunni rohkem, kui on).

Paar minutit enne seda, kui peaksin väljuma, märkan rõduuksel lahedat putukat (öösel oli aken paokil), ja mõtlen, et temast pildi saamine kaalub iga kell üles võimaliku paariminutise hilinemise, kui viimasest sobivast bussist maha jään.

Maja ees heidan esmalt pilgu sinnapoole, kust tuleb buss, seal bussi ei ole, aga peatuses seisab inimene, kes kummardub konisid korjama – seega joodiknaaber – ja see tähendab, et buss on veel tulemata. Saan seega nii putukapildi kui ka jõuan õigeks ajaks tööle.

Pärastlõunal on tööl ettekanne, mis peab kestma kaks tundi, kuid kestab ligi kolm. Seal räägib ühe suure asutuse spetsialist sellest, kuidas nad kasutavad teatud paljulubavat tõlkemälurakendust, millel – erinevalt ühest teisest ülilevinud rakendusest (ma ei tohi kasutatavate tarkvaratoodete nimetusi asutusest väljaspool mainida) – puudub suurusepiirang. Et salvestatud segmentide arv on kasvanud geomeetrilises progressioonis, augustis 2006 oli 9 segmenti, praegu on 46 miljonit. Saame teada, et uued liikmesriigid on palju IT-teadlikumad kui vanad, kuigi graafikult näeb, et paljukiidetud IT-rahvas eestlased on tagant neljas; ehkki süsteemi sisestatud segmentide arv on neljakohane, on see kolm-neli korda väiksem kui mõnel veel rohkem itimal rahval ja tervelt 20 segmenti rohkem kui portugaallastel. Lätlastel on olukord veel kurvem. Viimast riiki ma ei mäleta, aga võib-olla oli see see riik, kus tõlkijad pidavat seniajani tööd tegema dikteerides, mis olevat muutunud probleemseks, sest diktofone ei ole enam suurt saada – see tähendab kindlasti, et diktofonikassette. Või siis vaharulle.

Naastes Eesti kui itirahva juurde, märkigem, et esimene eestikeelsete helisalvestiste partii (1901), kus kaunisti laulis isand Goltisson, tehti siiski juba plaatidele, mitte vaharullidele. Nagu ka Lüübeki meister Bernt Notke (kes küll ei olnud eestlane, eks, aga ega Goltisson kah olnud) maalis surmatantsu juba lõuendile, kuigi samas maalis Leondardo da Vinci „Mona Lisa” veel puittahvlile.

Õhtul, just äramineku ajal on äikesevihm. Ajaks, mil Kõrgmetsa poest tagasi tulen, jääb üle. Palavus ja lämbus jätkub, päikeseloojanguks tõuseb jõeorg udu täis.