Eileõhtune vaev prantsuse keele töövihikuga tähendab, et hommikul varem tööleminek on teostumatu utoopia. Pesen puhtaks magamistoa akna (tilgutades pesuvett just selle särgi peale, mida kavatsen selga panna) ja lähen tavalisel ajal.
Tööl ootabki meilis kolleegi tagasiside, millele vastan oma selgitustega ja siis selgub, et kolleeg on segi ajanud kaks teksti, millest üks on suunatud lihtrahvale ja teine spetsialistidele. Juhtub.
Minut enne pika töö tähtaega tuleb teade, et tähtaega on nihutatud neli tundi edasi. Oh mis rõõm!
Tõlkes on fraas bacon flavoured, mida kogemata loen kui benny lava.
Tuleb jutuks, kuidas paar nädalat tagasi nõudsin postkontorist, et ma tahan kirja saata abgeschrieben ja ei mõistnud, et miks postiametnik minust aru saada ei taha (siiski ta lõpuks küsis, kas ma mõtlen äkki eingeschrieben). Oleksin pidanud suhtlema temaga nagu inglise kolonialist, et kui pärismaalane ei saanud aru, siis ta lihtsalt ei kuulnud, tuli rääkida valjemini (mis iseenesest on samalaadne lugu kui see, kuidas sõja ajal sattus Venemaale laatsaretti koomas ungarlane András Toma, kes toibununa pandi hullumajja, sest ei oska inimese kombel – st vene keeles – rääkida, ja oli seal 53 aastat).
Õhtul puurin end taas prantsuse keele grammatikasse. Kui kõik kursuse alguses ülesloetud teemad üle loetud saan, avastan, et selle järel on veel läbivõetud koledaid teemasid, nadu les hypotheses ja subjonctif, mis tuleb samuti läbi sirvida, aga mulle ei hakka pähe enam midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment