L, 690. päev: Manfrotto

T. linnakeses ostlemas. Kohal 10.07. Hea, et rong edasi ei sõida, ma magaks muidu ei tea kui kaua, sest kuigi üritan olla ärkvel, kulgeb tee imelikult kiiresti ja juppe jääb vahele. Kevade puhul mingi asi õitseb ja mul on selline harukordne tervislik seisund, et pea valutab ja silmad sügelevad (aga ma sotsiaalsetel põhjustel ei süga).

Esmalt kõnnin G. kaubamaja pööningule elektroonikapoodi, kus on jube kallis fotoosakond, aga samas see on vähemalt saja kilomeetri ulatuses ainus koht, kus saab statiive käppida ja käes kaaluda. Vaatan, uurin ja otsustan (riiuli all on sobivasti kataloog) ning siis kõnnin raamatupoe kaudu 2. mail leitud fotopoeni, aga mis osutub olevat sama tilluke kui siinmaine ja seal statiive üldse ei ole. Sestap tagasi G. kaubamaja pööningule ja soovitud menukstatiiv (190XPROB) on avamata pakis olemas, aga statiivipea (804RC2) on ainult riiuli küljes väljas. Müüja ütleb, et teeb 5 € allahindlust, et käppimiseks väljas olnud, ja kiidab, et hea statiivipea. Usun (ja nagu hiljem leian, on profiseadmete soovituskataloogis napi pool lehekülge täitvast statiivipeade valikust ainus 3-hoovaline statiivipea). Siis veel kanderihm ja tagasi rongi peale.

Olen jaamas kolmveerand tundi enne rongi, istun pingi peal ja loen teist mu fotokast kirjutatud raamatut, mis on teise sättumusega kui talvel loetud hr Traumfliegeri ehk Stefan Grossi raamat. Kui silmad tõstan, on rongini aega ainult viis minutit, ja ka tagasitee läheb ebatavaliselt kähku. Siis siinmaal poes ja bussiga korterisse.

Päeval uuendan arvutis pilditöötlemistarkvara, mis ei lähe nii hõlpsalt kui arvata. Lõpuks avastan, kuidas saab fotokasse laadida uusi pildilaade, mida seal varem ei ole.

Muidugi mõista jätan ma sõrme sedasi statiivi vahele, mida kasutusjuhendis hoiatatud ei ole.

Ajaloo mõttes loen üles ka kõik varasemad statiivid:

1. FED, klamberstatiiv. Jättis pitskruvi kinnitumise kohta sellise märgi, nagu oleks rünnanud vihane sõõrsuu.
2. Tundmatu Vene tootja statiiv, 14 rbl. Kinnitamine soovitud asendisse oli tükk tegemist. Kokkupakituna ja kotis meenutas kahtlaselt jahipüssi.
3. Slik, videostatiiv. Sai kasutada ainult tuulevaikse ilmaga.
4. Topman, vändaga. Väga tõsine, oma aja ja mu tollase sissetuleku kohta astronoomilise hinnaga. Kaasastassimine pälvis kaaskodanike austavaid pilke, õlaleriputamisel pöördus nõnda, nagu ripuks õlal mitmeraudne Gatling-kuulipilduja. Üpris tugev, jalgade huvitava profiili tõttu samas suhteliselt kerge. Fotondusväline kasutusviis oli aknapesemisel muidu läbivajuva aknaraami toetamine. Miinuspool oli laagrite jäikus, st jõnksuv liikumine (ja panoraampea pööramisel paremale tuli kogu statiivipea keermest lahti).
5. Hama, üksjalg. Sai toetada püksirihmale. Huvitava tarinduse tõttu oli kogu aeg oht, et vajub kaamera all kokku. Mispärast oli sellel panoraampea, ma ei tea.