E, 683. päev: oh la la

Hommikul bussis maandub mu kõrvale korpulentne vanem Aasia daam, kellel nähtavasti on suhtlemisvaegus, sest ta ohkab mitu korda raskelt, lausub täiesti sobimatul moel „Oh la la!” ja vahib mu raamatusse (kus on järg VIII sajandi ajaarvamise juures ja Araabia astrolaabi pilt). Siis jaamasillal kostab ta kotist ülivali pip-pip-pip–piip-piip–pip-pip-pip ja kui ta on mobiili lõpuks üles leidnud, siis arvake, mismoodi ta sõnumile vastab? — Eks ikka üle bussi torusse „Allo? Allo?” karjudes. Sellest on juba üle kümne aasta möödas, kui Eesti vastsetele mobiiliomanikele õpetati, et kui ekraanile ilmub ümbrik, tähendab, et mine postkontorisse, sulle on kiri.

Tööd on kuidagi vähe. Unistan, et äkki tuleb homme suur ports ja ma ei jõua prantuse keelde ja sestap ei pea piinama end ühiskonnaprobleeme kirjeldava ettekandega (5 minutit).

Leian eile otsitud veebilinke sirvides väga sobiliku artikli, mis pealegi on prantsuse keelde tõlgitud ja sestap keele poolest rohkem minu taseme moodi kui prantsuse Wikipédia. Teema piirneb seega ainult viinakatkuga. Õhtul pärast Kõrgmetsa maksimarketis söögi järel käimist istun maha ja märgin ära need laused, mida oleks hea meeles pidada. Senine praktika on näidanud, et saab maha lugeda. Mõningaid minu jaoks eriti uudseid väljendeid tuleb oskuste järgi ümber sõnastada. Kui kaua see ettelugemine (sks Vorlesung) tegelikult kesta võiks, mul aimu ei ole. Saan teada, et kui maailmas keskmiselt tarbitakse inimese kohta 5 liitrit puhast alkoholi aastas, siis Prantsusmaal kummutatakse 13 l/a ning elanikkonnast kuulub kategooriasse gros buveur ligi 8%. Samas ei saa ligi nt Gruusiale (või Georgiale või Jürimaale, mismoodi seda nime nüüd peab ütlema), kus pidavat sinna hulka kuuluma täiskasvanud meestest kogunisti üle 50%. Puhta alkoholi tarbimise asjus on Eesti täiesti Prantsusmaa tasemel, nii et oleme täitsa Euroopas ja läheme neist peagi ka ette.