Hommikul jään maha vajalikust bussist, järgmine on sõiduplaanist ligi 10 minutit maas ja kolmandaks on punasel sillal linna ja Kirikmäe vahel suur ummik, sest linna kommunaalamet on nõuks võtnud pesta selle jõest 74 m kõrguse silla tuule- ja allahüppamisvastaseid kaitseseinu väljastpoolt, mis tähendab kolmest sõidurajast kahe sulgemist, et seal võiksid seista tõstukid ja kõhtu sügavad töömehed.
Tuleb meil, et pange end kirja järgmise poolaasta keelekursustele. On tekkinud plaan jääda kursust kordama, sest tempo, kus igale raskele grammatikateemale pühendatakse ainult 20 minutit, käib mulle üle jõu. Vahepeal – khm... – võiksin pühenduda grammatiliste vigurvormide päheõppimisele.
Helistab kauge kolleeg ja küsib, kas ma saksa keelest tõlgin. Vastan, et jah, aga ressurssi ei ole. Juhatan edasi (mis on pisut tüsilik, sest esti ma mäletan ainult tõlkija eesnime ja seda, et ta on tõlkinud ka mingi linnuraamatu, – ja Heliose andmebaas ei lase otsida tõlkija eesnime järgi).
Õhtul jalutan kohaliku fotopoe, õigemini vist riigi suurima (või vähemalt telefoniraamatus suurima reklaamiga) spetsiaalse fotopoe juurde. Selle müügisaal on nii päratu suur, et mu elutuppa mahuks neid peaaegu kaks tükki! Mul on tekkinud pakiline vajadus statiivi järele ja enne kui sõita T. linnakesse või tellida mõnest veebipoest, on hea teada, mis see ka siinmail maksab. Õnneks on üks Manfrotto menukstatiiv kohe akna peal väljas ja ei ole vaja sisse minnagi.
Siis uus bussikuukaart.
Pärastpoole tahan üle hulga aja käia Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas. 16. buss on kohutavalt täis, sestap plaanin minna mööda D. maanteed minevate bussidega ja jalutada läbi Kõrgmetsa jala. Nujah... bussiks satub olema 195, mis kogemuse järgi peatub kummalistes kohtades, õnneks Kõrgmetsas täpselt soovitud peatuses, Pööripäeva-nimelise elamu ees. Sealt läheb umbes-täpselt maksimarketi tööstuskaupade osakonna poole majadevaheline jalgtee, millele suundun... ning siis algab ekslemine mööda Kõrgmetsa. (Kuigi minu betoonmaja on ametlikult samuti Kõrgmetsas, on ontlik päris-Kõrgmetsa mäe otsas, minu maja on osaliselt orus ja osaliselt nõlval.) Jõuan küll välja täpselt õigesse kohta, aga kahe tänava vahel edasist läbikäiku ei ole. Läbi võõra hoovi ei saa ju minna. Tuleb tulla pikk kaar tagasi ja otsida läbipääsu.
Soovitud poes seljakotte ei sallita, tuleb anda hoiule. See tähendab, et enne tuleb kotist kõik väärtuslik toppida taskutesse või kinnitada püksirihma külge.
Seejärel teispoole betoonitehast toidukaupade osakonda. Ilm on lämbe, saksa keeli schwül – mida algselt tähendas uudissõna helge, aga selle tähendus hiljem muutus – ü-täppideta on saksa keeles samuti üks teine asi. Üles ajab hirmsaid äikesepilvi – toanaaber C rääkis, et homme pidavat keerama vihmale ja päevalgi olid pilved juba pisut ähvardavad, lillkapsataolised – korraga on eri ilmakaartes laiumas koguni kolm. Arvan, et äkki vallandub poesoleku ajal valing ja mul tuleb oodata, et kuiva nahaga tagasi saada. Aga ei alga. Pisut nagu tibutaks ja pärast nagu müristaks, aga ei midagi. Heavy cloud but no rain.
Meilis ootab rõõmustav teade, et Harhausi veebipood on mu märtsis tellitud ja makstud lemmiklaeva joonised lõpuks kirjastusest kätte saanud ning pannud posti. Ootame. Ma aprillis kirjutasin, et maksin kuu aega tagasi, kus plaanid on, ja pidasin vaikselt plaani uurima hakata, kuidas saada vajalikku õigusabi (kahtlesin, et näiteks on veebipoe omanik vahepeal surnud või mis iganes – Eesti seaduse järgi mu teada see ettevõtet võetud kohustustest ei vabasta, usutavasti Saksa seaduses kah mitte; samas on Saksamaal 100% ettemaks normaalne ning nimetatud veebipood on suur ja usaldusväärne laevaplaanide ja -raamatute pood).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment