Teen prantsuse keele harjutusi.
Mõtlen, et teen kõigi 10 grammatikateema harjutused läbi, esimesed neli teemat on igaüks u 4 lk. Kui kell on juba väga õhtus, mõtlen, et kõiki ei jõua, teen pooled. Siis aga on viienda teema, passé composé reegleid ja harjutusi 22 lk. Pagan. Aga järele ka ei jäta. Saavad valmis kell pool kaks. Siis teen arvuti lahti, vaatan meili ja vastan magistrandi küsimusele, et mis magistritööde teemasid mul oleks välja pakkuda, ja siis ei saa und, viimane kellaaeg, mida mäletan, on 2.31 (aga ette rutates mainitagu, et see-eest on unenägu värvikas, sisaldades pikka lugu, mis algas sellega, kuidas Endel Lippmaa lavastas mafioosiristiisa Savisaare tegude uurimiseks näidendi, kus ristiisa mängis Emil Rutiku, milles oli prantsuse keelt matkiv prügivedaja ning mille lõpus tungis Tallinna sadama D-terminali ärritunud karu, kelle haardest vabastati töötajad meetodil, et karu sunniti hüppama ujumisbasseini, milles teda arvati eelistavat inimestele hülgeid, keda mängisid Eesti tippujujad – ei, ma ei mõtle praegu midagi välja, sellist nägingi).
Muide, prantsuse keele grammatikaraamatust. Kunagi kirjutasin selle harjutuse küsimusest, et kes kaks Ameerika astronauti käisid Kuul (kuigi neid oli hoopis kaksteist). Täna leian väite, et Kiiev on Venemaal.
1994. aasta paiku olin kirjavahetuses ülikooli mingit Euroopa-teabe ajakirja väljaandva inimesega teemal, et uuendagu oma ajakirja päist, mille kaardil on N. Liit ja Ida-Saksamaa. Ta puikles hulk aega vastu, et ega tema või midagi teha, et tal selline kaart on. Laisk ja põhimõttelage inimene. Või nagu kunagi mainitud keeleinimese KL küsimus mu tähelepanekule, et eesti keele õpiku väitel läks Jaanilinn Venemaale 1940, kuigi tegelikult läks 1945: „Aga mis vahet sellel on?” Või arvutimängu B-17 esialgses versioonis oli kaardil Karl-Marx-Stadt.
Ja samuti meenutatagu ka mu isa ristiema (1902–1986), kes oli väga terviseteadlik (ja seejuures tegelikult suurepärase tervisega, et taluda enda väljamõeldud ravivõtteid, näiteks ülasekompressi, mille jaoks ta oli korjanud metsast sülemi ülaseid, ajades korjama ka mind, kes ma olin siis 4½ aastat vana). Ta sõi terviseteadliku vanurina palju kaerahelbeputru, aga 1970. aastate keskel käis talle ülimalt pinda, miks on kaerahelbepakil pilt, kus putru sööv poisike hoiab lusikat mitte paremas, vaid vasakus käes. Ta helistas tehasesse nii järjekindlalt, et lõpuks pööratigi pilt ümber. Usun, et kogu pakendipartii kujunduselemendi muutmine oli lihtsam ettevõtmine kui tema telefonikõnede edasine talumine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment