Kui majauksest välja kiirustan, tuleb samas sisse elevil noorpaar, kelle meesterahvas mulle vehkivi käsi midagi seletab, ma ei saa aru ja ütlen igaks juhuks „non” ja „je ne sais pas”. Vaatab imelikult. Kui bussipeatuses olen, näen, et maja ees, aga umbes kümme meetrit bussipeatuse vastassuunas, on olnud avarii, auto on sõitnud vastassuunavööndisse, ninapidi vastu kromaatrohelist piiret, mis takistab autosid kukkumast D. maanteelt orupõhja tänava hoovidesse. Sellega on mõjusalt takistatud kogu linna poole vooriv liiklus ja nõnda tuleb ka buss peatusesse hulk aega pärast mind.
Ja veel näen, et liftišahti ümber tiirleb kull ja maandub lõpuks lifti masinakorruse tuulutusava külge ning ronib sinna sisse. Aga just siis tuleb buss.
Kogu pärastlõuna pühendan arenguvestluse jaoks enesehinnangu koostamisele, mille jaoks olin kogu eelnenud nädala kogunud materjali. Aega läheb selle kirjatöö peale rohkesti. Loetlen üksipulgi üles, kui suurepärane töötaja ma olen ja mis täielikust nirvaanast veel puudu on.
Postkastis on silt, et mu kauaoodatud laevaplaanid on postkontoris kohal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment