R, 696. päev: we are all individuals

Hommikul lõpetan enesehinnangu ja saadan ära.

Hommikul kohalolevate eesti kolleegidega kohvikus, kus lauas on ka soome kolleeg J. Eesti kolleeg M küsib J käest, kas ta on „Rehepapi” juba läbi lugenud, ja siis veereb jutt selle peale, et Kivirähk on kirjutanud ka uuema raamatu, „Mees, kes teadis ussisõnu”. Oleme lahkarvamusel, mina nimelt arvan, et „Mees, kes teadis ussisõnu” on väga tõsine raamat – sisu poolest, see on žanrilt hoiatusromaan. Et jutt käib küll umbkaudu XIII sajandist, aga praeguses ühiskonnas toimuvad täpselt sama koledad muutused.

Selgitus on selline: James Frazer – kui ma ei eksi, siis kultuurantropoloogiale alusepanija – pani tähele, et inimmõtlemine oli läbinud XX saj alguseks kolm etappi: maagia, usk ja teadus. Ja et osad neist on mõistluslikud ja osad mittemõistuslikud mõtlemisviisid: kahtlemata on mõistluslik teaduslik mõtlemine, sest on olemas põhjus ja tagajärg; samuti on mõistuslik ka maagiline mõtlemine, sest asjadel on selge põhjus: väide „kevadel lähevad puud sellepärast roheliseks, et meie küla maag paneb rohelise kuue selga” on mõistuslik, ka siin on olemas põhjus ja tagajärg. Samas usuline mõtlemine, mis põhjendab kõike üksnes jumalolendi tahtega, ei ole mõistuslik. — Selle kõige põhjal järeldas Frazer, et kui peaks järgnema inimkonna neljas mõtlemisviis, siis see on kindlasti ebamõistuslik. — Ja mul on ammust ajast ettekujutus, et see muutus on just praegu toimumas, sest saabumas on lolluse ajajärk. Kes ei usu, vaadaku kasvõi Postimehe, papa Jannseni asutatud ajalehe veebikoha esilehte, kus paremas servas on alati ülevaade, kes kellega magas või mis värvi aluspesu kannab. Ehk siis mu arusaama järgi on praegu samasugune üleminekuaeg kui ajajärgul maagiliselt mõtlemiselt usulisele ja seetõttu on „Mees, kes teadis ussisõnu” väga tõsine raamat.

Seepeale keerdub jutt sellele, kas tõsiste asjade üle saab nalja heita ja ma meenutan tudengiajal lavalaudadele kohandatud tõsist kinopilti, kus ühe kuulsa teadussuguvõsa noor võsu teatas, et tema kaasa ei tee, sest selles naerdakse tõsiste asjade üle, millele vastuväitmiseks kirjutasin kähku samadel ainetel ka ülitraagilise ooperi libreto. (Kahjuks tehniliselt oli see tudengitele täiesti teostamatu, eriti kulminatsioonis apokalüpsis hiiglaslikul lahinguväljal, kus võitjaid ei ole, ja lõpustseenis sõjaleskede massiharakiri. Aga point ei olnud üldse selles. Kommentaar oli, et kuigi ooper on ülitraagiline, siis tõsine see mingil juhul ei ole.)

Ja siis teatab väärikas kolleeg, et tema lemmikfilm on „Briani elu”. Kui mul oleksid prillid, siis läinuks selle uudise peale mu silmad seestpoolt vastu klaase. Lauaseltskonna neljast inimesest kolm hakkavad imelikult puksuma, surudes maha naeruturtsatusi, minus vallanduvad meenutused, kuidas ma eri olukordades „Briani elu” näinud olen (kuigi ma ei jõua heietusega vabaõhukinoni ega isegi mitte helitausta kuulamiseni trammis, rääkimata asjaoluni, et mul on olemas ka selle filmi ametlik raamat). Aga neljas kolleeg vaatab ümmargusil silmil ja saame teada, et ta üldse ei tea, mis film see on. Ülejäänud fännidele on tundmatu lugu, et film keelati 1979 Norras ära, et solvavat inimeste usutundeid, ja siis Rootsis kasutati seda asjaolu reklaamina, et nii naljakas, et Norras keelati ära.

* * *

Saabub GLSi kaudu fotopoe pakk, sees objektiiv. Käin seda lõuna paiku ära viimas, siis edasi käin postkontoris järel teisel pakil. Luugi vahelt antakse pikk peenike pakk, mille sees on lemmiklaeva plaan rulli keeratuna.

Pärast poodi õhtul asun siis pakke lahti võtma. Laevaplaanid on kui muiste, mitu väiksemat nn laudlina plaane. Näen, et omaaegne fototõlgendus laeva pealisehitiste kuju leidmisel on olnud peaaegu õige, ainult ühes kohas on üks redel rohkem ja kahes kohas on umbse seina asemel läbipääs. Uskuda võib, tundub, et plaanide rekonstrueerimisel pidas koostaja usinalt nõu laeval teeninud papidega. Teisalt ei ole märgitud, mis hetke plaanid kujutavad, sest umbes ajal, mil paigaldati korstna külge helgiheitjad, võeti teatud tagumine antenn maha, aga plaanidel on mõlemad.

Fotopoe pakki läbi uurides jääb aga mu rõõm üürikeseks, sest objektiivi teravustamine ei tööta, ka mitte käsitsiteravustamine (no teravustamiskäepideme ja -mehhanismi vahel ei pruugi tänapäeval enam olla jäika sidet). Tuleb praak poodi tagasi saata ja loota, et nad saadavad vastu korras kauba.

Pood muide on märganud, et ma olen neilt kuuajase vahega ostnud kaks objektiivi, ja on nõnda lahke, et pakub mulle järgmisest ostust 5 € allahindlust. Aga kõik ei ole nii roosiline, enne tuleb rikkis kauba asi korda ajada.