Täna on mul kavas tõusta W-ange viinamäe tippu sealt avanevat vaadet nautima. Mäe otsas on pärimismenetluse kiirendamiseks (re: sajameetrise kõrgusevahega pikk trepp ja põdurad vanurid) kolme eemalt avalikku peldikut meenutava kiviputka otsas ja sees puuslikud, mis jäävad vaate jaoks õnneks selja taha.
Seejärel alla tagasi ja seekord tagumiste veesilmade äärde.
Ilm on pilves ja rohi on vihma- ja/või kastemärg.
Jõepoolse järve kaldal on hästi peidetud vaatlustorn, kus veedan toreda tunnikese (kuigi on nii külm, et kahetsen, miks kindaid kätte ei pannud). Näen ja pildistan sealt nähtavat mõnd lindu, mis piltidelt välja suurendatuna on sellised:
Rästas-roolind
Kühmnokk-luik (arvatavasti emane, aga näis olevat paariliseta ja pesata)
Rohkesti lauke, kes territoriaalse linnuna on tülialdis.
Laugutibud
Tuttpütid, ühel tibud seljasSiis saab kell üksteist, tagasi bussile. Hakkab sadama. Tuleb sama bussijuht, olen taas ainuke sõitja. Küllap bussijuht mäletab, kuidas ma neli päeva tagasi täpselt samal kellaajal sõitsin samadest peatustest samadesse peatustesse. Buss jääb kaks minutit hiljaks, tore, et mitte rohkem, sest minut pärast bussi tulekut muutub vihm äkki tugevaks valinguks, mis kestab umbes kaks minutit.
E-ange vana raudteejaama peatuses paar minutit järgmist bussi oodates kuulen kuskilt õrna veidrat muusikat. Selgub, et see on bussipeatuse sildi toru, millesse puuritud avad panevad tuule käes torusisemuse nagu vilepilli resoneerima. Avasid on eri vahekaugustega neli, tuule suund ja tugevus vaheldub, kokku tuleb huvitav viisikäik. Aga kui olen taskust telefoni välja koukinud, et seda salvestada, tuleb mu buss ja on taas valida, kas salvestada tund aega peatusesildi laulu või minna kohe bussi peale.
Ülejäänud päeva sisustavad vanad slaidid. Järg on 1995. aasta augustis, kui lennundusnäitusel võtsin 160 slaidi, mis oli analoogfotokaga päevane rekord. Digifotokaga on päevane rekord olnud 840 pilti (7.5.2005).
No comments:
Post a Comment