T, 686. päev: suvi

Vahest on põhjus eile lennukit oodates läbi loetud nukker raamat või siis tavaline puhkusejärgne tunne, et tööle minna ei taha, venitan hommikust liigutamahakkamist nii kaua kui vähegi saan. Viimasel hetkel meenub, et täna on tõlketehnika koosolek, kus minu kohalolek on tingimata vajalik, ning see asetub kenasti keset prantsuse keele tundi, nii et enne mingil juhul ei jõua ning pärastki läheb kahtlaseks (või muidugi, võiksin saabuda nii moe pärast, nime kirjapaneku eesmärgil – nagu kui Lennart Meri töötanud oma boheemlaseaastail Tallinnfilmis, siis olnud ta tööaeg 14–17 ja ta saabunud mõnikord kell 16.50 ning kirja läks hilinemine, mitte tööluus).

Viimasele bussile siiski jõuan. Bussis on imelik lõhn, mida mäletan kooliajast, aga ei meenu, mis niimoodi lõhnas. Võib-olla lakk, millega lakiti koolilaudu. Kahtlemata kole kahjulik, nagu V klassis oli mul üürikest aega (kuni klassivend ET [mitte see ET, kes nüüd on EL, vaid see, kes ei ole] selle ära varastas) väike tumeroheline Jaapani vildikas, mis kirjutas igale materjalile, see lõhnas omapäraselt; hiljem kohatud vildikad enam niimoodi ei lõhnanud; aga siis kord pillas laboritehnik 2,5-liitrise pudeli pro analysi ksüleeni põrandale puruks ja kohe tuli mu V klassi vildikas meelde!

Kirikmäel väljub bussist hulk inimesi ja, nagu ikka, vaatan, kes meie maja poole astub, et siis vajadust mööda sammu kiirendada või aeglustada. Mul ikka jututuju ei ole, aga paraku juhtub ainus samas suunas minev inimene olema direktor ning siis järgneb viisakas mõttevahetus, mida ma arvan Eesti majanduskriisist. Minu arvates päris ikka kriis ei ole, näiteks võrreldes 1990. aastate algusega.

* * *

Kahtlemata oleks mu ind prantsuse keelt õppida suurem, kui õpikud jutustaksid millestki asjalikust, mitte ei keeraks lõbususe vinti üle ehk pajataks sellest, et prantslased muud ei teegi kui pidutsevad sõpradega, söövad, joovad ning reisivad pidutsevad, söövad ja joovad turismikeskustes. Ja märkigem, et need kursused ei ole suunatud koolinoortele, vaid täiskasvanud tööinimestele! Ainsad tööasjad, millega õpiku järgi Prantsusmaal kokku puututakse, on et mis ametit keegi peab ja kuidas leppida kokku ärikohtumist. Ei imestaks, kui viimaseski hakataks arutama järgmist pidu või reisi.

Kursuse teine teema on pakkuda meile ülevaadet Euroopa Liidu struktuuridest ja muudest üliarenenud sõnavaraga asjadest. Selle kahe teemarühma vahel haigutab suur auk.

Tudengipõlves õppisime saksa keele grammatika kordamiskursust õpikust, kus läbiv teema oli saksa tudeng Christina. Õppejõud rääkis lugu, et see oli ikka kohe nii eluline lugu, et kord olla üks tudengineiu vastanud küsimusele, kus Christina vahetustudengina elas, kohatu vastusega bei uns, ja ta olla temaga vaielnud, et õpik ütleb teistmooodi, kuni tudeng seletas, et tõesti nende juures, õpik räägib päris inimesest ja tema päris elust ning just nende pere oli see, kes seda saksa tudengit võõrustas.

Võõr-, mitte emakeelse inimese seletusi tahaks. Tõlkeülesandeid tahaks.

* * *

Pärast koosolekut ma viimaseks tunniks end siiski prantsuse keelde minekuga rusuma ei hakka, „tööd on palju”, leian sobiva põhjenduse.

Õhtul aga suundun otsima logistikafirma ladu, kust hea õnne korral võin leida oma paki (Traumfliegeri makrovälgukomplekt: välgurööbas ja kaks kuulpead ja kaks väikest orivälku). Aadressi järgi peaks ladu asuma Kõrgmetsa maksimarketi kandis, terve bussisõidu uurin Internetist, kus täpselt, ja leian, et see peab olema vaibapoe taga, toidupoe parkla ja matkapoe vahel. Vaibapoe kõrval on viit ja õuesügavuses on ka ladu. Asukoht ja veokite väsinud välimus tõotab põnevat elamust.

Ladu on umbes pool hektarit suur ja selles valitseb melu nagu ikka logistikafirma laos seitse minutit enne tööpäeva lõppu. Lugematutest autodest pakib veel lugematum hulk töömehi lintide peale pakke, mis sõidavad lintidel kuhugi edasi (kuhu, silm ei seleta, aga et mingeid riiuleid ei paista, siis kas teistesse veokitesse või lindi lõppu hunnikusse). Kellelgi töökindaid käes ei ole, keegi uksest sissejalutanu vastu huvi ei tunne. Laos heljub kusehais. Jalutan ringi, kuni leian sildi, et sellest kohast võib paki kätte saada. Näitan oma paberit, mille peale onkel küsib, kas ma olen see, kes helistas. Ütlen, et ei ole. Onkel võtab paberi kaasa ja jalutab minema. Näen teda lähima auto juures paari pakki keeramas ja siis kaob ta lao sügavusse. Olen üpris kindel, et rohkem ma onklit ega silti kunagi enam ei näe, sest tööpäeva lõpuni on jäänud viis minutit (aga nad ei tea, et mul on korteris laua peal teine silt veel, nii et saaksin tulla tagasi ja nõuda uuesti). Möödub neli minutit ja siis ta naaseb, pakk näpus, küsib, kas ma olen AV, ning vormistab paberid. Tööpäva lõpuni on veel terve minut. Olen vaibapoe juures, kui Kõrgmetsa kiriku kell lööb kuus.

Edasi poes, siis vaikne akadeemiline tegevus.