K, 722. päev: Eduard Tubin 113

Varavalges tööle. Die Welt ohne uns läheb uue omaniku ootele raamatujagamisriiulisse ja koristamisel leitud hulgalised patareid (hiir tahtis vanasti ainult patareisid, praegu töötab akul) valan patareikogumistünni.

Kogu päev sellise tempoga töö, et ei ole aega lõunal käia. Kõiges on muidugi süüdi see, et ma tunnistasin esmaspäeval ülipika töö kõlblikuks.

Viiest kohtumine linnas E-ga. Kavas on einestada kohalikus restoranis. Jalutame ringi ning uurime siit ja sealt, siis juhin sussaninlikul viisil vanalinna vanemasse ossa, kus mäletan olevat ääre peal restorani, milles einestamine on olnud ammust ajast unistus.

Tee peal kõnnib vahepeal ees saksa onkel ja tema põlvepikkune hiiglaslikus mootorrattakiivris võsu kuulutab Põhiseaduse väljakul posti otsas seisva ja pärga hoidva kullast naise nõiaks.

Serva leiame, koha samuti, aga seal restorani enam mitte. Kõnnime südalinna tagasi ja maandume pidulikuks einestamiseks kohas, mille nimeks Café de Paris (peaasi, et mitte Café René). Teeninduskeele kohta arvan, et mida vähemaks jääb pudelis veini, seda ladusamalt me kelneriga prantsuse keeles suhtleme, millest mõistagi teen loogilise järelduse, et prantsuse keelt ei saagi kaine peaga rääkida. Koht on õues, sest mu andmeil sees suitsetatakse. Väljas hüpleb varblasi ja paar lauda edasi meie kõrval joovad veini kaks Ene Ergma taolist memme.

Nagu ikka, on segadus sellega, kas veini kallamine on minu või kelneri ülesanne. E istub näoga kelnerite poole ja ta näeb, et momendil, kui meie klaasid on tühjad olnud liiga kaua ja ma neid ise täidan, läheb teine kelner meie kelnerile ütlema, mispeale meie kelner asub mu arusaamist mööda mu selja taha valvesse, et järgmist korda mitte enam maha magada. Kuidas on kallama prantsuse keeles, see meile ei meenu.

Seejärel bussiga korteri poole (muidu jäänuks maha, aga liiklus on totaalselt umbes, bussid ei mahu peatusse), saades osaks mitmekilomeetrise ekskursiooni läbi Buenos Airese linnajao. Näen, et ummiku põhjus on see, et harjutatakse tuleval esmaspäeval toimuvat paraadi! Kõik neli sõjaväeautot on juba kohal!

Et me poodi ei jõudnud, aga narkokeskuse kõrval olev bensujaama pood on veel lahti, tuleme maha ja käime seal, jäädes edasi teadagi olukorda, kus tuleb korterisse minna kaks kilomeetrit jala, sest busse enam suurt ei käi.