Ja täna ongi palitupäev.
Saan bussis läbi raamatu Die Welt ohne uns. Küll oli tüütu. Autor on teinud selle vea, et on lõpus tänanud ükshaaval kõiki inimesi, kellelt kuuldud tarkusi ta on iseoma tarkustena maha öelnud. See loetelu on 10 lk pikk. Teema oli, mis juhtuks keskkonnaga, kui kogu inimkond peaks ühtäkki ära kaduma, stiil oli publitsistika selle halvas tähenduses. Ühtki pilti raamatus ei ole, see-eest pikki ja tüütuid kirjeldusi. Iga peatükk koosneb pajatusest, kuidas autor kellegagi kuskil juttu ajab, koos jutukaaslase üksikasjaliku kirjeldusega. (No saan aru, miks pilte ei ole – iga pildi pealt oleks ju raamatu honorar tuhande sõna võrra väiksem!) Asjaolu, mis raamatu väärtuse minu jaoks suure kahtluse alla seab, on kirjeldus, mis juhtub autori meelest raudbetoonehitistega tulevikus. Nii need asjad päris täpselt ei käi, mis muidugi teeb ettevaatlikuks ka kõige muu suhtes, mida raamat kirjeldab. Ma seda raamatut endale hoida ei kavatse (sest ega kodus kedagi muud ole, kes saksa keelt loeks, ja ise ma seda üle lugeda ei taha); kes soovib endale saada, teatagu kommentaaridesse, ma muidu viin selle tööjuures raamatujagamispunkti.
Tööl kole kiire. Mammutdokumendi pikk tagasiside jõuab kolleegideni, kes arvavad, et selles on üles loetletud nõnda palju vigu, et see tõlge kõlblik küll ei ole. Loen vead kokku ja rehkendan nende sageduse (näiteks mitu lehekülge raske vea kohta). Saan tulemuseks, et tõlge nii halb siiski ei ole, et peaks panema halva hinde. Samas saadan aga välistõlkijatega suhtlejale kirja, et ta kindlasti teataks eraldi, et tõlke toimetamine või vähemalt korrektuur on ikka ülimalt vajalik.
Pärastlõunal lendab maja omapärasest arhitektuurist tekitatud laiale välisaknalauale varblasest pisut suurem lind, must, natuke heledat ja sabaalune pruun. Toanaaber C küsib, kas ma tean, mis lind see on. Vastan, et tean ainult eesti nimetust. Arvan olevat metstika, aga ornitoloogiaühingu linnunimetuste andmebaasist ei leia; leian pärast pisut guugeldamist, et see on nüüd must-kärbsenäpp. Leian inglise nimetuse, aga Wikipediast kirjeldust nähes leian, et ei ole see. Tuleb õhtul määrajast vaadata.
Selgub, et on mingi lepalind (ingl redstart, kus start tähendab õige vanas inglise keeles saba – neil lindudel on saba pruunikaspunane).
„Lenda, lenda, lepalind” oli muide mu vanaisa lemmiklaul.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Lugesin The World Without Us samuti äsja. Pikad kirjeldused olid tõesti raamatusse sobimatud, aga autori ajakirjanduslikku tausta arvestades mõistetavat päritolu. Eks ta sihuke artiklite kogumik ongi.
Mis selle raudbetooniga siis valesti oli? Ma ise ei osanud ilmselgeid möödapanekuid näha, pigem tundsin puudust erinevatest osadest kokku pandud tervikpildist, vähemalt üritamisestki. Et kui linde saab olema palju, aga samas imbuvad kõik mürgid vabadusse, milliseks siis ikkagi üldpilt kujuneb. Kuigi jah, sellist prognoosi on muutujate hulka arvestades ka ilmvõimatu teha.
Mind panid kõige rohkem mõtlema need peatükid, kus kirjeldatud, kuivõrd on maailm viimase sajandi jooksul inimesest sõltuvaks muutunud. Tuumajaamad ja -jäätmed, keemiatehased jms, mis ilma pideva valve ja putitamisega ohutuna ei püsi.
Ingliskeelses versioonis on raamatus mõned pildid, mis mõjub veel imelikumana, kui neid üldse poleks.
See, et autori arvates on ainus raudbetooni lagunemise mehhanism külmumiskahjustused.
Post a Comment