See, et autoril Eesti juuri ja raamat pälvinud auhindu, ei tähenda, et raamat oleks hea (see võiks olla loogikaviga argumentum ad Estonum ☺).
Kirjutatud 23.2.2010.
Kole lugemiselamus: Puhdistus :S
Umbes kuu aega tagasi otsutasin harida end kultuuraliselt ja tellisin raamatupoest (kust tellisin tegelikult muid asju; põhimõte seega „et ümbrik tühjaks ei jääks”) eesti raamatumüügiedetabeli teise koha saavutanud romaani Puhdistus. Muidugi originaalis, kuivõrd oskan soome keelt ja väldin tõlkekirjandust nendest keeltest, millest aru saan.
Ühesõnaga, läksin reklaami liimile!!
Aga olgem positiivsed, leidkem häid seiku.
Hea oli see, et raamatu lugemine läks kiiresti. Õige mitu peatükki sai loetud mõne sekundiga.
Mis veel... hmm... raamat on minu oma ja võin sellega nüüd teha, mida tahan. Kodus selle vastu huvi ilmutatud ei ole, nii et enda raamaturiiulit koormama ma seda ei jäta. Parimal juhul läheb tööl raamatuvahetusriiulisse, halvimal juhul, khm, ei lähe sinnagi – töökaaslased ju ka inimesed, ma ei soovi neile halba.
Siis muid asju.
Nüüd ma siis tean, mis „kirjanikuga” on tegu. Minust oli ta enne huvipuudusel lugemata ja edaspidi täiesti teadlikult jääb samuti.
Romaani kirjutamisel näikse olevat kasutatud kaht raamatut: „Seitsmes rahukevad”, mis problemaatikast ja koolikohustuslikkusest (?) hoolimata ei ole kuigi hea raamat (kuigi parem kui see siin), ja „Kompromiss on välistatud”, mis on klaar Vene propaganda aastast 1984. Soovin väga, et ma eksin.
Edasi muid ülesleidusi.
Kujutage ette, et kirjutate ajalooromaani. Kas te uuriksite põhjalikult kirjeldatavat ajajärku, nii üldisi ajaloosündmusi kui ka kõikvõimalikke olmedetaile, või mõtleksite omast peast välja midagi suvalist? Autor näib olevat läinud viimast teed, eelkõige Eesti sõjaaegsete ja vahetu sõjajärgse aja olude kujutamisel, mida ometi peaks ju olema lihtne järele uurida või kasvõi küsida, sest seda mäletavaid inimesi on veel palju elus. Seda ilmselt tähendab ka Soome Wikipedia viidatud lehe ettevaatlik maining, et ajaloolase Matti Turtola arvates ei ole raamatus kõik päris tõsi:
- Autori väitel ei tuntud 1940. aastatel talumajades kardinaid; kardinad ilmusid vähemalt põlvkond varem. 1930. aastatel oli olnud ikkagi kodukaunistamise kampaania!
- 1940 elas Eestis maal külas juute. Uskumatu: koguteose „Eesti” Saaremaa köites on tabel, kust saab teada, et 1929. a rahvaloenduse andmeil elas Saaremaal 29 või 32 juuti (ei mäleta), kellest 28 (või 31) elas Kuressaares ja 1 Kihelkonnal. Usutavasti oli ka mujal sama, st juudid elasid linnades ja alevites.
- Aastail 1943 või 1944 oli võimalik põgeneda Saksa sõjaväest Soome. Hmm... meenutagem, et 1943 olid Saksa sõjaväe Eesti üksused veel Eestist väljas (ja teekond Soome pikk) ning 1944. a talv oli pehme, suusatada Soome raske.
- NKVD tegevus aastal 1947 on autori haige fantaasia. Metsavendade vastane võitlus ägenes teatavasti alles 1949. a küüditamise järel. 1947 ei olnud ka metsavendade tegevus ainuüksi punkris istumine, vaid lasti õhku ronge, rööviti kauplusi ja löödi kommunistidele käbisid tagumikku.
- Autor väidab, kuidas 1991 asusid Eestis kommunistid oma minevikku varjama ja kommunistipabereid hävitama. Ei olnud sugugi nõnda – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu eesotsas oli siis ju sm Arnold Rüütel, ärgem unustagem.
- Raamat väidab, et Tšernobõli katastroofist ei räägitud N. Liidus üldse; jamajutt, glasnost oli täiesti olemas, sellest teatati ametlikult juba kaks päeva hiljem, 28.4.1986 (esimeses teates küll stiilis, et oli väike tulekahi ja kaks tuletõrjujat sai surma [mille üle tekkis pärast anekdoot, et üks lämbus suitsu kätte ja teine sai talaga pähe ning Reagan otsustas seepeale loobuda tuumarelvadest, kui tuumaplahvatusel muud mõju ei olegi], aga 30.4.1986, st juba enne maipühi, ilmus lehtedes pikem ja realistlikum teade, ning maipühade ajal oli juhtunu juba üldteada. Ega siis inimesed, eriti Eestis, olnud täiesti infosulus: Põhja-Eestis paistis ju Soome TV ning inimesed kuulasid regulaarselt Ameerika Häält. Meiegi saime Tšernobõlist teada veel sama 26.4.1986 õhtul BBC uudistest.
- 1930. ja 1940. aastate maaelu kombestiku kujutamine raamatus sobiks parem kaugemast ajast jutustavasse romaani: metsaservas elab nõid, järgitakse vana kuud ja muid endeid (ja kohe nii, et muu elu jääb seisma).
- 1940. aasta sündmuste juures on naljakas mõte, et maarahvas hävitas või peitis kõik läänelikud asjad ära; hmm, kuidas nad siis elasid?
- Autori arvates oli liiklus Eesti põhimaanteedel 1992. aastal nii harv, et Ristilt pidi minema Koluvereni jala, ilma autosid kohtamata. Meenutagem, et mööda seda teed sõidab Tallinna poole kogu Saaremaa!
- Ning ehitusfüüsikast ei tea ta ka midagi – et kui peidiku lakke teha auk, siis ei lasku seda kaudu pööningult peidikusse külma värsket õhku, vaid hoopis seda kaudu tõuseb peidikust soe õhk pööningule. Peidikut ehitav talumees oleks seda teadnud ka ise ja jätnud lakke augu tegemata.
PS (19.5.2010). Tänan südamest inimesi, kes ära seletasid, mida autor „tegelikult” öelda tahtis. Nüüd siis tean, et eesmärk pühitseb abinõu ka kirjanduses ehk kirjandusliku edu nimel on lubatud võltsimine ja lugejale näkku valetamine. Vastik.
2 comments:
Ma pole "Puhastust" lugenud ja ei kipugi lugema, seepärast ei saa raamatu kohta sõna võtta, aga Sinu toodud faktid on huvitavad.
Tänan lohutamise eest! ☺
Post a Comment