November jätkub. Külm tuul. Tööl on keegi meeste kemmergus laamendanud tulbilõhnalise õhuvärskendiga (mis meenutab, et Austraaliast saabunud kalendris on tulbid igati lõunapoolkera subtroopika kevade kohal – septembris). Lõuna ajal postkontoris.
Bussiraamat on läinud tüütuks, võib lugeda diagonaalis: lubatud olmeajaloo asemel on seal vaetud tüüpilisel igaval viisil valitsejate tegemisi ja tegemata jätmisi, vahele pisifaktide puru, millest võib kahtlustada, et usud poolt, saad veerandiga ikka petta. Raudrüütlite kraanaga tõstmist sadulasse on väidetud universaalseks faktiks (paah!!) ja mu arust on autoril läinud segi, kummal poolel olid heitemasinad Jeruusalemma piiramisel 1099. Nähtavasti on sihtrühm keskmine kooliiga või siis keskmise kooliea huvidega vanainimesed, kellel on jaksu sellest sõnapudrust läbi kaevata. (Autor on ajakirjanik, meenutagem, eks saksa ajalooajakirjades kipu jutt veerema.) See, et sihtrühm on kooliõpilased, nähtub iga paari peatüki järel olevatest monoloogidest, milles esineb justkui keski ajalooline tegelane minavormis. Paar korda ei oleks ju paha, aga iga natukese aja tagant läheb tüütuks, justnagu käiks ringi muuseumis ja satuks alatasa kokku tüütu lapilistes rõivastes ja õlal täispuhutava papagoiga „mereröövliga”, kes vatrab lastele udujutustusi kodumaa ajaloost. Monoloogides mõõdetakse maailma meetrites ja liitrites, mis olustikuga ei klapi.
Objektiivi tellimisest samast poest, kus kaks aastat tagasi ostsin fotokakere, möödub täna 14 päeva, maksmisest 13, eelmisest järeleuurimisest (mil nad lubasid, et pakk on saatmisvalmis) 5 päeva. Isegi kui oleksin ise järele läinud, piki lookleva jõe kallast jala, oleksin koos objektiiviga juba tagasi. Saadan asjade surkimiseks meili, et tahan teada pakijälitusnumbrit.
Aga enne kui saan sellele vastuse, on postkastis silt, et mind ootab postkontoris suisa kaks pakki. Üks on Amazonilt (täpselt ei mäleta, mis) ja teine fotopoest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment