Alustuseks eileõhtune elutarkus: voodi on väga käepärane koht esemete käestpanemiseks, aga enne magamaminekut ikka vaadake ka, kuhu heidate. Eile õhtul puutus jalg vastu mingit külma kobakat. Mõtlesin, et kui ma selle kogemata maha lükkan, käib suur mürts, ei ole alumise naabri jaoks hea. Võtan siis ära ja leian, et see on mu kõige tõsisem objektiiv, mida ma eile matkale minnes kotist välja võtsin.
Peaks millalgi pidama pika nädalavahetuse. Arutame isekeskis eelolevaid puhkuseplaane, mis on nagu keerukas loogikaülesanne. Vaja on graafilist lahendamist.
Õpetan toanaabrile, kuidas avatakse TIFF-faili. Ta üritas avada seda Wordist. Ka ei tea ta, mis on Windows Explorer ja kus on Start-menüüs koht My Computer. Ega mina ka näiteks tea, kuidas nimetatakse näiteks iiri rahvatantsu samme.
Kümne päeva tagune arusaamatus geograafiliselt kauge sõbraga laheneb. Mea culpa. Kõik on õnnelikud.
Poes; pärast ootan lumesajus bussi. Ei ma saa aru, miks inimesed peatuseputkas suisa kuhjas seisavad, ega lumi hammusta! Sellised suured ilusad räitsakad. Tuul ka liiga kõva ei ole.
Õhtul nädalavahetuse piltide järeltöötlemine, nt kaardi järgi pildistamiskohtade lisamine märksõnadesse. Valin välja parimad pildid teistele näitamiseks, millest mõni jõuab ka siia blogisse.
Tartu Postimehes oli intervjuu Sven Začekiga, kes ütles kaks huvitavat mõtet: et muid marke korralikke peegelkaameraid kui Canon ja Nikon tõsise looduspiltniku jaoks olemas ei ole ning et loomad ei ole metsas selleks, et piltnik saaks neist pilti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment