P, 1216. päev: oravad ja põderid, need on meie sõberid

Neid, keda ma sõbrapäeva puhul isiklikult ei tervitanud, õnnitlen siin blogis, kui seda loete, või kui ei loe, siis telepaatia ja muude rahvalike sõnumiviijate nagu koidutähe ja värvuliste abil!

* * *

Et eile jäi akadeemilisil põhjusil ära talvine metsamatk ja sinnakanti sõidab järgmine buss alles esmaspäeval, tuleb suunduda kanti, kus tean liiklust toimuvat ka pühapäeviti. Kõnd M-chist E-chi, põiki läbi maastiku, kus ma veel olnud ei ole, aga kuhu minna kavatsetud ammu, ikka topograafilise kaardi vanal kõvasti kulunud 6. lehel. Tagasisõit peaks olema esimese bussiga pärast loojangut ja reaalse jõudluse, st väga tagasihoidliku kõnnikiiruse järgi arvutan, mis kell peaksin olema kohal, st mis sõidukitega saan jaama. Pühapäeval on aknaalune bussiliiklus napp ja kui ma olen paaniliselt otsinud taskunuga (seda leidmata), isegi seda kõnetades („Swisschamp, vasta!”; vaikis, raisk) ja hakkan kinni nöörima saapaid, täheldan, et 10.52 rongile ei lähegi buss kell 10.38, vaid läks juba 10.11. Seega on mul ligi tund aega aega (taskunuga ikka ei leia) ja napi ümberistumisaja tõttu (kui buss hilineb, jään rongist maha, nagu on juhtunud, ja järgmise rongiga minnes läheb matkal kiireks) otsustan minna jaama jala.

Samas järgmises peatuses näen, et tuleb teine buss, lähen sellele peale ja jaamas on aega 2 minuti asemel 20. Ostan inglise- ja saksakeelse fotoajakirja ning prantsuskeelse lennundusajakirja, kus on pikk artikkel lennukist Fw 200 Condor, lootuses, et ehk tuttav huvitav teema innustab mind seda ka lugema.

On lauspilves ja sajab lund. Teekonna algus kerkib mäkke. Uus objektiiv ja objektiivikate ei taha omavahel hästi sobida. (Pärast leian, et lume eest kaitsev objektiivikate on olnud peal põiki!)

Suure lagendiku ääres kerkib teerada põõsaste vahel mäkke ja vastu jooksevad suurevõitu haukuvad koerad. Üks näib olevat berni karjakoer ja teine borderkolli, seega ma neid ei karda, räägin nendega, saame sõpradeks. Saadavad mind ligi kilomeetri, joostes kord ees, kord järel.
Vaated hakkavad minema huvitavamaks, jõuan mäelaele, kus on ümberringi lage silmapiir. Ees paremal märkan motiivi „valgel silmapiiril kolm puud, ühel vares ladvas”, mida püüda teen õige mitu katset. Algul on segamas võsariba; kui kõnnin edasi ja võsa lõpeb, siis paljastub vahepealsest orust inetu veisesöödarakis. Arvates, et ega vares enam kuigi kaua puu otsas istu ja pilt tuleb kähku ära teha, mõtlen teha pilt maast, nii et kaarduv nõlv jääks rakisele ette. Aga ossa pirakas! Pehme lume ja kulu all on just täpselt kohas, kuhu maandub mu vask põlv, peidus kivi. Aga pildi saan, ja saan ka mitu minutit hiljem veel soodsamast kohast (ilma akrobaatika ja valuta), sest vares istub ikka puuladvas.

Edasi ei juhtu hulk aega midagi. Näha ei ole midagi, sest lund sajab ja nähtavus on vahest paar kilomeetrit, silmapiirini on lumine põld; on täielik vaikus, kostab ainult lume sahinat vastu jopet; ja isegi mingit lõhna ei ole.

Jõuan orupervele, kus näen jänest.

Orus oleva küla vaade meenutab Saksamaa talvevaateid raamatus „Väike nõid” ja ka sellest teen päris mitu võtet. Laskun alla orgu autojäljes (muidu on tee peal lund nii 2 cm), seal on asfaldini paljas, lumi jääb kanna alla klompi, jäljest väljaspool on libe.

Mälukaart saab täis; kuigi fotoka saab kotist õngitseda nii, et kotti seljast ei võta, siis mälukaardi väljavõtmiseks peab koti parema rihma õlalt võtma. Kindad tuleb kah käest võtta, sest [kahtede] kinnastega kaarti taskust kätte ei saa ja sisekindad kipuvad kaarditasku takjariba külge takerduma.

Teel külani mõistan, et siinkandi inimestel on erakordne anne püstitada iga vaate peale kõrgepinge- või muidu elektriliin.

Külas on sild, eeslid ja kreeka pähkli puude otsas kuldnokaparv.

Maantee ääres on põhiasumis jahi- ja kalaõnne palumise tänavakabel, millest külla saabujat tervitab jahimehetervitus Waidmanns Heil; ootan huviga, millal kabeliseintele kirjutatakse ka tekst Engel, Asche zu Asche, Ich tu dir weh, Du hast, Mein Teil, Rein raus, Feuer frei! või veel mõne muu Rammsteini loo pealkiri.

Külatanumal on asfaldi peal konfetipuru; mõtlen, et on aga laisk külarahvas, ei ole uusaasta ilutulestikust saati viitsinud koristada; aga pärast õhtul bussi oodates mõistan, et see on värske, seotud paar päeva varem olnud vastlapäevanädala üritustega.

Küla järel algab suur mets, mille algus on elutu ja päris lumine. Peaks panema teise objektiivi ja teise aku, aga lükkan ebameeldivat askeldamist ikka edasi. Muidugi mööduvad lähedalt leevikesed (kolm isast ja paar emast) just umbes minut enne seda, kui saan lumesajus objektiivi vahetatud nii, et lund sisse ei saja.

Siis märkan, et mis mu küljes tolkneb: sammuloendur, näit on 716 sammu. Kisun selle enda küljest täitsa lahti ja panen tasku. Õigemini tuleks see valelik riistapuu üldse ära visata. Püksirihma külge ühtpidi kinnitades tuleb see lahti ja teistpidi kinnitades läheb muudkui nulli.

Siis tasub 150 mm objektiivi ettepanemine ära, sest saan mitu toredat pilti sootihasest.

Teel on rebase jäljed ja ekskrement ning siis jookseb paremal puude all rebane ise.

Pärast pooltteist kilomeetrit tuleb kuusik, milles toimetavad nähtamatud rähnid. Sealt saadangi sõbrapäevatervitusi.

Edasi põlluveerde, siis pikk-pikk metsasiht, mida astun, sõrm fotoka päästikul, nagu ülejäänud metsagi, kuid ei näe kedagi ega midagi põnevat peale nelja matkaja (üht paari kaks korda, tulevad tagasi), ühe auto, mis sõidab põiki üle sihi (!) – kaardilt selgub, et seal on läbi metsa külatee – ja kahe mürinal üle metsa startiva kaubalennuki.

Ega matkarada märgistatud ei ole ja kui ongi, siis mitte sinna, kus ütleb seda olevat kaart. Metsa alguses oli enne mind läinud mööda teed maastikujalgrattur ja rebane, hiljem oli kumbki teelt ära pööranud ja pärast jälle tagasi tulnud. Metsa teises pooles on jälgi rohkem. Lund on teeservas kohevana nii 10–20 cm. On väikesi arge linde ja ühest võserikust kostab hääli, mida võiks teha hirv. Pärastpoole on ühes kandis päris palju musträstaid.

E-chi laskumise eel tuleb vastu suisa neli eakat matkajat, näod punaselapilised, seega on ees laskumine äkiline. Hämardub. Laskumine ongi järsk, õnneks on lume all lahtised puulehed, mis ei ole libedad. Ega mitutsada meetrit ikka nii tule, et saapakanti muudkui teeraja lume sisse taoks. Paremal on siinkandi suurim vist looduslik järv, sellel pasundavad haned ja prääksuvad pardid. Musträstas kümbleb lumes, teda aitab metsvint.

Kõnnin uudistama E-chi linnamüüri, siis leian, et äkki läheb pool tundi varem teine buss otse linna, ruttan bussijaama, jõuan täpselt. Ei lähe, seega aega pool tundi. Istun mingi tala peal, bussijaama taga võtab tuure üles mingi mürtsuv peotelk, teisel pool on trobikond joobes koolinoori (alanud on koolivaheaeg, näen).

Bussis minu ees saksa tädid ja nende ees oma keeles rääkiv vanamees. Tädid üritavad vanamehega suhelda, aga ei saa sõnagi aru, mida ta vastab. Lõpuks hakkavad ütlema kohanimesid ja jälgivad, mida ta vastab. Teisel pool meesterahvas, kes Vene ajal töötanuks tingimata KGB-s, ja laulev tütarlaps. Linnas teise bussi peale varaseimas ühises peatuses; mitu inimest (kaageebeelane, laulev tütarlaps) tulevad jaamast samuti sinna peale, aga lähevad peatus enne mind maha.

Kopin mälukaartidelt pildid ära ja siis sordin koledaimad praakpildid ära, järele jääb u 190 pilti; rookimist on veel. Sensori peaks ikka ära puhastama.

Õhtul köögis süüa tehes leian taskunoa ka üles. See oli kodukontoris paberihundi kõrval. Olin eile peenestanud äravisatavaid pabereid ja noavidin, millega muidu päästetakse lahti õngekonksu ja eemaldatakse soomuseid, mahtus lõikerataste vahelt just täpselt läbi, lükkasin sellega lahti peenestisse kinnijäänud paberitroppe.

* * *

Hea meel selle üle, et sõbrad on olemas. Ükspäev mõtlesin just, et mida ma teeks või kus oleks, kui ei oleks; kole mõtegi.