Saan bussis läbi seekordse bussiraamatu (Puhdistus). Küll oli halb! Veel täna viin raamatu raamatuvahetusriiulisse ootama järgmist ohvrit, või äkki peaks parem üldse hävitama?
Tööl tuli eile meil, et taotlege jälle keelekoolitust, mis menetlus on teatavasti äärmiselt segane ja seda tuleb teha kaks korda. Huvitav, mis prantsuse keele kursusele mind seekord lennutatakse? Teisalt olen ma senise 7½ kursuse vältel näinud, et neid asju, mis mind huvitavad, seal ei õpetata, nii et ees seisab järjekordne piin (iseasi, kui ma oleksin hästi vait ja pärast ütleksin, et oi jah, unustasin ära ja põhjamaiste aeglaste juhtmete järgi hakkasin aru saama, et kursusel ei käi, alles liiga hilja).
Lõuna ajal jälle korteris. Postkastis pakisilti ei ole. Käin panen ära raamatu, viin ükskord ometi tööle stressivastased pildialbumid: ühes on maailma tipp-maastikufotograafide parimad tööd ja intervjuud, teises sama loomapiltidega. Ameerika piltnik Catherine Ames leiab, et kuigi paljud pildistavad seltskonnas teisi inimesi, on tähendab tema jaoks pildistamine ebasotsiaalset üksindust, sest ainult nõnda pääseb temas valla loomingulisus. Saan temast aru! ☺
Sajab ja päeval oli +10°.
Amazonist saabuvas pakis peaks olema uus korpus iidsele kellale, mida kandsin suuremate vaheaegadeta 1991–2009, kuni murdus korpuse nurk. Sisu on alles ja töötab edasi. Proovin, kas vana sisu õnnestub mahutada uude korpusse: kellamudel on olnud nii edukas, et seda suurt muudetud ei ole. Kunagi 1990. aastate algul oli mul kronomeetri käigu täpsuse valem ja ma tegin märkmeid, kui täpselt kell raadiotunnipiiksude suhtes käib, katse vältas õige mitu kuud, mille vältel läks kell kokku 45 sekundit ette, aga etteminek oli äärmiselt ühtlane (eks kell oli ühtlastes tingimustes ka, kogu aeg käe peal). Ükspäev üritasin otsida valemit uuesti, ei leidnud, aga leidsin õpetuse, et kui inimene tahab teada täpset kellaaega sekundi täpsusega, siis on see ta enda ego küsimus, sest ega elus midagi suurema täpsusega kui minut ju ei juhtu ja asju, kus vajatakse suuremat täpsust, ei juhita käekella järgi. Sellega, et igapäevaelu käiks ainult minuti täpsusega, ma nõus ei ole; kirjutaja ei ole ilmselt käinud Šveitsis, kus raudteejaama kelladel on sekundiosuti.
Poes, poe järel raudteejaamas ostmas neljapäevaks piletit lennujaama. Igaks juhuks sihin rongile, mis on kohal siis, kui aega veel kolm ja pool tundi.
Katse vaadata jõuluks kingitud filmi Tales from the Earthsea, mille lavastaja kohta ütleb Jaapani animafilmide entsüklopeedia hoiatades (film ei olnud selle ilmumise ajaks veel linastunud), et tema varasem seos animafilmiga on olnud juhatada animafilmimuuseumi ja olla Hayao Miyazaki poeg. Karbil on hoiatus, et see on „dubleeritud” eesti keelde. Tegelikult on peale loetud! Kõige monotoonsema ühe häälega, mis võimalik. Esimesed viis sekundit mõtlesin, et tehakse nalja – mis Eesti filmis oligi taoline monotoonse häälega pealeloetud koht, nalja pärast? „Tapja õllejogurt”? „Tõprad”? –, aga siis mõistan, et ei olegi nali. Pean filmi vastu umbes pool minutit.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment