Tänase päeva eesmärk on osta Balti Õhu pagasipilet ja rongipilet, ära saata allkirjaga paber, kus ma kinnitan, et soovin sel semestril kursust õpetada, ja teha passipilt raudtee sooduskaardi jaoks.
Neist lihtsaim ülesanne on pagasipileti ostmine, sest kuigi päris Herr Flicki firma on kooner ja näitab piletihinna ilma pagasita, ei ole see kuigi raske ja nende veebileht jookseb kinni ainult ühe korra. Tellin endale isegi nende kliendikaardi, ikkagi teine kord juba nendega lennata ning mu muud sooduskaardid neil ei käi, nagu selgus eelmine kord lennuakadeemia koridoris, kus ma kõik lennuliinide sooduskaardid ette ladusin ja küsisin, kas mõni neist kõlbab.
Rongipileti jaoks oleks tore, kui mul oleks sooduskaart, aga sooduskaardi jaoks on vaja passipilti, mida mul ei ole (kuskil peaks olema üks neli aastat vana, aga kuigi see olevat hästi kaunis, on see vana ja mulle ei meeldi, sest see on tehtud blogis kirjeldamatutel ebameeldivatel asjaoludel). Seega see ootab pisut. Leian hoopis, et bahn.de mäletab mu kliendiandmeid (st ma leian üles kasutajatunnuse ja salasõna).
Kirjaga saab nalja, sest see on olnud saatmisvalmis juba mitu päeva. Ükspäev rabasin hommikul kaasa ümbrikke, et viin lõuna ajal posti, aga siis nägin, et mulle on see tulnud suures ümbrikus, miks siis minagi selle kokku voldin. Seega ostsin eile C4-ümbrikke ja täna otsisin Wordist välja ümbrikele printimise koha ning kaevasin muistsetest meilidest välja ka saaja aadressi. Aga vat mis! printeri söötepilu on 1 cm kitsam kui ümbrik. Leian kleepsildid, aga mida ei leia, on Wordist vajalikku marki sildivorm! Tuleb mõõta ja määrata uus. Aga ikka ei prindi; pärast poolt tundi jamamist leian, et olen kogemata määranud söötesahtliks mitte paberi-, vaid CD-sahtli (mu printeriga saab printida CD-de peale). Määran õigesti ja saan prinditud. Kleebin sildid siis ümbrikule, muidugi pisut viltu.
Muidugi väljun toast alles pool tundi enne kontori sulgemist ja sobiv buss sõidab nina alt minema. Tuleb teine ja otsustan, et ma ei muretse, kui ukse taha jään. Ukse taha siiski ei jää ning isegi kassaluuki nina ees kinni ei lööda. Kaks minutit on sulgemiseni aega, näen kellalt.
Siis kõnnin läbi postkontori esise tunneli, mis on sobiv koht passipildiautomaadi jaoks. Ei ole. Kõnnin jaama, no jaamas ju ikka on (meenutagem filmi Amélie, mis selle ümber keerlebki). Ongi. Kõnnin jaamas pisut ringi, et ma pildile väga punapõskne ja -nina ei jääks. Siis kappi.
Elu on edasi läinud. Üle-eelmine kord käisin sellises aparaadis kooliajal Leningradis Soome vaksalis ja kui seda nägi vene keele õpetaja, sai ta naerukrambid ja ta ostis neljast pildist ühe ära. Eelmine kord käisin aastal 1995 (ka see oli raudteejaamas!) ning ka siis näitasin tulemust (raudtee sooduskaardil) igal peol, kus see alati palju nalja tegi. Seekord ei olegi enam, et plõnn! ja valmis, vaid nägematu saksa onkel loeb ette kõik paljud Saksa passipildi reeglid, millest pikk prillide osa on minu jaoks asjakohatu. Mäletamisi see, et pildil nägusid teha ega naeratada ei tohi, tuleb alles pärast prille, mis tähendab võitlust pealekippuva naeruga, nagu mitmel kodusel pilditegemisel, et hetk enne klõpsu keegi hüüab, et ärge siis nägusid tehke, ja pildil keegi naerab kõveras. No kui sõnad peale loetud, siis alles selgub, et enne mind on kapis käinud kääbikud ja kohta, kus peaks olema silmad, jääks mu lõug. „Kui pea ulatub kaadrist välja, siis kruvige tooli madalamaks,” õpetab nägematu onkel. Laskun aja säästmiseks hoopis poolseljakile ja tirin fliisi allapoole, et veider asend vähem näha oleks. Paberraha masinasse ei lähe, aga mul on münte. Teine katse õnnestub. Tulemus on otstarbekohane – selline läbitungiva pilguga („vaadake otse kaamerasse!”) karm („ärge naeratage!”) nägu kõlbab Saksamaa raudtee sooduskaardi peale nagu valatud! ☺
Jalutan korteri poole, et äkki on õhtu eel raudteejaama viaduktilt ilus vaade, teeks pilti. Ei ole. Linnas Aadu sillalt ka ei olnud.
Siis skannin passipildi ja tellin omale DB kaardi. Muidugi selgub alles pärast kinnitamist, et olen pannud selle alguskuupäevaks päeva, mis on järgmisel päeval pärast seda, kui järgmine kord reisin. Seega tuleb veel kannatada.
Aga tore on see, et uurin pika kaua plaanitud rongisõidu hinda ja leian, et ei ole midagi nii väga hirmus, ei aja ega hinna poolest. Teengi ehk teoks!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment