Nädal tagasi ära jäänud koosolek uuesti. On igav. Lõbu pakuvad aeg-ajalt tilisevad mobiilid ja siis see, kuidas toole on vähem kui inimesi ja lauale toetuv hispaania kolleeg R satub istmikkupidi koosolekuruumi telefoni valjuhääldinupu peale, nii et selle tuututamine kostab äkki üle kogu ruumi. Et pilt paremini paistaks, on tuba tehtud pimedaks ja ettekandja meenutab ekraani valguses „Roosi nime” tegelast Berengari. Loodetavasti ei ole ta ise tähele pannud.
Sajab lund. Postkontoris („Marss ründab”, „South Parki” filmi laulude plaat, Jaapani lennukiprojektide raamat). Postkontoris sünnib imede ime: töötavad kõik kolm letti.
AW&ST kirjutab, et USAs olevat raudteefirma leidnud sobiva koha enda reklaamimiseks: Chicago O'Hara lennujaama turvakontrolli kastipõhjad, kust murelikud lennureisjad võivad näha nüüd rongipilte ja teateid, et kandke eri värvi sokke, kui tahate, meie seda teada ei saa. Pidavat inimestele meeldima, raudteefirma kavatseb reklaamida ka muude lennujaamade turvakontrollides, sest kust mujalt lennureisijaid kõige parem rongile meelitada ikka on. (Eesti oludes, kus raudtee kõnetoru on hiljutine levilaulja ja raudteeasjanduse korraldus on tsaariaegne ehk ajast sajand maas, on kõikvõimalik moodsa raudteega seotu teostumatu unistus.) AW&ST kirjutab ka seda, et lennureisijad üldiselt eelistavad ihuskannerit (kus see on olemas) kui seda, et keegi neid läbi kobab. (Ja kordan, et mehi võiksid kobada naisterahvad – vrd „Hale & Pace”: Are you nervous now?)
Lumesadu jätkub kogu päeva ja kell 16.20 tuleb meil, mis lubab „kliimatingimuste tõttu” (en raison des conditions climatiques) juba õhtule minna. Põhjamaise inimesena arvan, et mis täna ilmal viga, isegi mütsi ei ole vaja. Kogu siinlinnas töötav rahvastik on valgunud tänavale, kõik autoomanikud istuvad oma sõidukeis sõiduteel ja kõik ühiskondlike sõidukite eelistajad ummistavad bussipeatusi. Lähen jala (mida siin korteris veedetud kolme aasta, üheteist kuu ja kahe päeva jooksul ei ole veel juhtunud). Kõnd kestab pisut üle tunni rahulikku pika sammuga astumist (sammuloenduri järgi 5 km, GPSi järgi on teekond pisut üle 6 km), jalad ja pea saavad märjaks, aga ei külmetu. Kogu teekonnal ei möödu minust ühtki minu numbriga bussi. Kogu teekonnal näen inimesi, kes nõutult siia-sinna tammuvad ega oska erakordsetes ilmatingimustes midagi mõistlikku ette võtta. Pääh.
Tuvastan lõpuks, mis laul see oli, mis mind raadiost viis aastat tagasi lummas. Üllatav esitaja.
Päeva pealkiri on taas Saaremaalt: „Tühjaks põletatud kuurid on kui vesi puidumüüjate veskile”. Mõni kohe oskab! ☺
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment